Ebamugavustunde tekitamine ja väsitamisstrateegia pole ainsad eesmärgid – üks eesmärk on veel see, et teie auto ilmtingimata mööduks kontrollpunkti lähedusest. Jeerikost tulles, kui olime pimeda peale jäänud, meil vedas: kontrolliti ja küsitleti juhti, tema naine ja meie, kes istusime taga, ei huvitanud kedagi. Tegemist pole muide lihtsalt kaks kätt taskus seisva patrulliga – teid küsitleb ja kontrollib täies relvastuses kuulikindla vesti ja automaadiga sõdur, keda katab veidi eespool teine tegevusvalmis mees otse autole suunatud tulirelvaga. Igaks juhuks on parem mitte liigutada või teha seda mõni kilomeeter kaugemal. Õhtupimeduses enne Salfiti linna viimast kontrollpunkti läbides pole sõdureid näha, kuid on kuidagi ebamugav, kui autole suunatakse ülitugev prožektorivalgus ja teise prožektoriga edasi-tagasi üle auto libistatakse.

Kontrollpunktid on vaid osa ebamugavusest, neid leidub ka Jeruusalemmas, aga seal on osalt tegemist ka kohaliku politseiga ja läbivaatamisel-valgustamisel on pigem turvav kui kontrollieesmärk. Näiteks teel Nutumüüri äärde ja sealt edasi Kaljukiriku juurde pididme kahes kohas läbima turvakontrolli. Esimene veidi leebem, teisel puhul uuriti ka kottide sisu. Pühakirja ei ole Templimäele kaasa võtta lubatud ja ühel turistil korjati see lihtsalt kotist ära.

Kindlasti on inimesi, kes mäletavad, kuidas Saaremaale sai ENSVs ainult ekskursiooniga või sugulase kutsel ning Soome sõitmiseks, või õigupoolest üleüldse riigist lahkumiseks, tuli sõita Leningradi või Moskvasse väljasõiduviisa taotlust esitama ja vastust ootama. Palestiinlane, kes soovib minna välismaale, peab vastava loa järele minema Jeruusalemma. Sellel teel läbib ta ilmtingimata Qalandia kontrollpunkti. Palestiinast (Ramallah’st) Jeruusalemma suundujatele määratud viiest väravast neli on meestele ja üks naistele, õpilastele ning üle 60 aasta vanustele. Sisse pääseb pöörduste vahelt, mis aeg-ajalt lukustatakse, nii et pöördukse metallvarbadega on üsna valus mälestus garanteeritud kauaks ajaks, eriti kui sinna pisikesse vahesse peab mahtuma peale sinu näiteks veel kaks last.

Siis sõidavad teie kodinad läbi valgustuskasti ja te ise kõnnite läbi turvaväravate, seejärel ootab veel passikontroll, ning alles siis on võimalus pöörduste kaudu sellest kadalipust pääseda. Jeruusalemma poolt sama teed tagasi tulles, muide, ei tunne teie isiku ega asjade vastu keegi huvi

Ah et miks siis seal selline kummaline kiusamine käib? Põhiküsimus on ilmselt Jeruusalemmas, mida peavad kõik kolm peamist usku enda omaks. Mis Iisraeli (juute) ja Palestiinat (moslemid) puudutab, siis näikse tegemist olevat äärmiselt “vennaliku” suhtega. Selles mõttes, et kõigepealt süüakse väiksema venna söök ja siis sööb igaüks oma. Kui Palestiina kaarti vaadata, ei saa mitte üks teps aru, mis piirid ja jooned seal jooksevad ja kus on Iisraeli ning Palestiina alad. Klassikaline juhtum: meie võõrustaja vend ostis Palestiina territooriumil endale mäenõlvale maad, kus oliive kasvatada ja elatist teenida (Salfit toodab 20% kogu riigi oliiviõlist). Siis avastas Iisrael, et see on hea maalapp, pagendas sealsed elanikud ning lõi Ari’eli linna. Kõlab nagu muinasjutt, aga on tõsi. Pole siis ime, et toimub partisanisõda, ja kuna kusagil peavad ka needsamad oma kodudest välja aetud inimesed elama, siit siis põgenike laagrid.

Või laagrid üldse. Jeerikos näiteks on terve sõjaväeosa endise hoone kõrval telkides laagris, sest paar nädalat enne meie külaskäiku toimus seal jõudemonstratsioon, kus kolm palestiina sõdurit sai juhuslikest kuulidest surma ja kogu ülejäänud seltskond pidi terve päeva ja öö veetma aluspükste väel väljas. Täpsustan, tegemist oli Palestiina sõjaväeosa ja vanglaga, kus muuhulgas hoiti Arafati läbirääkimiste tulemusena ka Iisraeli turismiministri tapmise organiseerimises kahtlustatavat Ahmad Sadaati ning tema kaht parteikaaslast. Need kolm meest olid pideva Briti ning Ameerika järelevalve all, pärast Palestiina valimistulemuste avaldamist ja Hamasi võitu otsustasid Iisraeli väed mehed aga kätte saada, kuna arvasid, et Hamas võib nad vabastada. Hommikul veidi enne kümmet olidki Iisraeli tankid kohal, rikkudes sellega Iisraeli ning Palestiina kokkulepet, mille kohaselt Iisraeli sõduritel ei ole õigust tungida Palestiina sõjaväeüksusse või Palestiina kontrolli all olevale vabale pinnale. Hoonest oli alles vaid veidike seinu, hunnik plekki ja maast välja ulatuv betooniarmatuur, mis märkis kohta, kus paar nädalat tagasi oli olnud maja. Kõle tuul, mis meid seal tervitas, muutis pildi veelgi masendavamaks. Meid uudistama tulnud sõjaväeosa kapten teadis kõnelda, et kogu väeosast on 120 inimest ikka veel Iisraelis kinni. Ja nii ta läheb, suurem torgib väiksemat ja hädaldab, kui väiksem julgeb midagi enese kaitseks ette võtta. Ehkki – Palestiina haritlaskond ei kiida samuti Hamasi strateegiat heaks. Õnneks on president teisest parteist ja kui Hamas lootustele vastavalt toimida ei suuda, on presidendil õigus ta tagandada.

Tegelikult austab palestiina rahvas endiselt sügavalt ka Jassir Arafati. Tegemist oli ikkagi meisterliku läbirääkimiste pidajaga ja inimesega, keda ka Iisrael oli sunnitud aktsepteerima, ehkki tema elu viimased kolm aastat möödusid kinnipeetavana pisikeses majakeses. Tänu oma võõrustajale õnnestus meil külastada ka seda kompleksi. Praegu asub kompleksi ühes osas president Mahmoud Abbasi peakorter ning umbes paarisaja meetri kaugusel hoonest, kus Arafat oli sunnitud veetma oma viimased aastad (vahel muide ei lastud teda lausa paar kuud duši alla), käib töö Arafati memoriaalkompleksi püstitamiseks. Ehkki meie külastamise hetkel oli näha vaid hauaplaati ja peatsisse asetatud avatud Koraani kujulist tagasihoidlikku hauakivi, on valmiv memoriaal palestiina rahva tõsine austusavaldus oma pikaaegsele juhile. Üsna mitmes paigas on näha Arafati naeratavat portreed või fotot.

Hoolimata ebakindlusest elatakse Palestiinaski nagu igal pool mujal. Mehi tervitatakse kättpidi, heade tuttavate puhul suudeldakse põsele, naistega mehed tavaliselt ei kätle, asetavad austuse märgiks omale käe rinnale või viipavad. Inimesed on soojad ning sõbralikud, lapsed armsad ja tahavad hirmsasti, et neist pilti tehtaks. Linnapilti vaadates tundub, et keskmine palestiinlane pole rahaliselt sugugi jõukas, küll aga on pered enamasti suured. Vanematega ühe katuse all elatakse kuni abiellumiseni ja kuna maad on vähe, kõrguvad majad taeva poole. Sageli on alumise korruse ehitanud vanemad ja üks lastest ehitab hiljem majale teise või ka kolmanda korruse lisaks. Talvisel ajal kaetakse põrand lihtsalt vaipadega, et soojem oleks, suveks keeratakse vaibad rulli ja viiakse panipaika varjule, sest jahe kivipõrand mõjub tohutus kuumuses õnnistusena.

Igapäeva eluolu juurde käib lahutamatult asi, mis ei sõltu ajast ega kohast – araabia (või türgi) kohv. See on mõnus ja värskendav kohvi ning kardemoni segu ning seda pakutakse meile kõikjal, kuhu sisse astume: linnavalitsuses, kohalikus mööblipoes, avatud ülikoolis ja kohvikus. Juuakse teda mokatassikestest ja seetõttu ei teki ka rohkel tarvitamisel kohvimürgitust. Juuakse ka tavalist kohvi, mis tähendab tassi kuuma piima, kuhu on lisatud lahustuvat kohvi ja mis maitseb üllatavalt hea.

Köögipoolest veel niipalju, et alkoholi moslemid ei tarvita ja meie võõrustaja ise naerab, et neil on selle asendajaks magus. Paljude maiuste koostisosaks on juust, mille peal või ümber on näiteks siirupiga immutatud imepeened nuudlid või maisisegu safrani ja pistaatsimandlipuruga. Toidusedelis on kesksel kohal leivad (khobez), mis suuremal kujul otse pagarilt või väiksemas versioonis tööstuslikult toodetud ning sarnased pitaleivaga, oliiviõli ja maitseainete segud ja loomulikult hommus ehk seesamivõi (tahhina) ja kikerhernepasta. Süüa võib kõike mis merest tulnud, ja loomadest-lindudest neid, kes pole kiskjad ehk siis lihasööjad. Sealiha ei sööda, kuna ühest küljest on siga kõigesööja, teisalt peetakse teda roojaseks. Hobuseliha kohta on öeldud nii, et seda võib süüa vaid siis, kui tõesti midagi muud saada ei ole.

Üldse süüakse hästi palju värsket ja enamasti kasutatakse köögiviljadel toiduvalmistamisel ära kõik võimalik. Kas te teate, kuidas maitsevad toored mandlid? Väga mõnusad, keskelt veidi hapukad, ja sageli pistetakse nad korraks õrnalt soola sisse. Mandleid saab korjata kas puu otsast või osta tänavalt, neid leiab kõikjalt.

Töötegemine üldse käib kuus päeva nädalas, ainsaks puhkepäevaks on reede (juutidel laupäev ja kristlastel pühapäev), siis külastab meie võõrustaja ka kella 12 paiku mošees algavat palvust. Argipäeviti nende peres viiel korral tegevus ei katke. Palestiinlane ise selgitas seda nõndaviisi, et ei ole nii pühendunud usklik ja arvab, et pigem peab inimene oma südames palvetama. Seda aga saab teha ükskõik kus ning ükskõik mis kell.

Mošeesid oli meie linnakeses neli ja umbes veerand tundi enne palvust võis nautida tõeliselt huvitavat muezzinite (loe: mu’azzin) kvartetti. Iga mees hõiskas oma minaretist ja kokku tuli täiesti nauditavalt huvitav ning sugugi mitte kakofooniline palvelehüüd. Mošees ei käida muide mitte ainult palvetamiseks, vaid ka teistega suhtlemas.

Ööelu ja noorte vaba ajaga on asjad nigelavõitu, meile räägitakse, et ega see suuremateski linnades, nagu praegune pealinn Ramallah, palju edulisem ole. Meie võõrustaja kõneleb, et neil on plaanis avada piljardisaal mingigi meelelahutuse pakkumiseks, sest noortel lihtsalt ei ole kusagil õhtuti koos käia. Kusjuures, noored ei tähenda siinkohal sugugi mitte ainult noormehi, kuigi tüdrukud on endiselt pigem kodukesksed ja tundub, et seda sageli ka omal valikul. Ehkki enamik naisi ja neide kannavad pearätte (mandeel) ja pikka mantlit meenutavaid rüüsid (jilbab), näeb ka vabamaid kombinatsioone, seda eriti pealinnas või Bir Zeiti ülikoolilinnakus – üsna tavaline on nooremate naiste seljas kohata euroopalikke teksasid ja jakki või kampsunit kombinatsioons mandeel’iga. Ülikoolis muide on naistudengid ülekaalus, kuid teeninduses ei kohanud me ühtki naist. Siinses kultuuris on haritud naisel kas korralik töökoht või on ta lihtsalt kodune.

Abielust niipalju, et ehkki Koraan lubab mehel pidada maksimaalselt nelja naist, ollakse ikkagi suhteliselt monogaamsed, kuna Koraan ütleb ka, et ainult see, kes suudab kõigile oma naistele tagada võrdsetel tingimustel elu, võib lubada endale mitut abikaasat. Lahutus on võimalik, kuid tegelikkuses on neid suhteliselt vähe. Selleks peab olema tõsiselt mõjuv põhjus – koduvägivald või perekonna hooletusse jätmine. Huvitav on, et kui lahutab naine, on ühiskond alati tema poolel, sest teatakse, et naine ei astuks sellist sammu mõjuva ajendita. Koraan ei keela lesel või lahutatul uuesti abielluda ja see võib vahel lahutatu mainele soodsalt mõjuda. Väiksemates kohtades abielluvad ka sugulased omavahel.

Lapsi on peredes sageli meie mõistes palju, neli ja rohkemgi. Koolid on poistele ja tüdrukutele eraldi ning sageli on eraldi hooned ka eri vanusegruppide lastele. Pearaha-süsteemi Palestiinas ei ole ja riik tasub vaid õpetajate palga. Kooli remondiks ja laiendamiseks tuleb ise finantseerimisallikaid leida.

Kuidas meil aga lõpuks ikkagi tagasi koju õnnestus saada?

Praha-lennu väljumisaeg oli küll hommikul 6:05, aga olles kuulnud, et Tel Avivi lennujaamas peab jupi maad varem kohal olema, otsustasime öö vahele jätta ja minna kohale keskööks. Tel Avivi lennujaam olevat maailma kõige turvalisem, kuid olles edukalt läbinud passi ja turvakontrollid Ameerika mandrile sõites ning sealt lahkudes, arvasin, et kui hull ja peen see asi siis ikka olla saab. No sai ikka küll, ja täiega. Esimene turvakontroll toimus lennujaama piirkonda sisenemisel. Oleks me olnud taksoga, poleks ilmselt keegi kulmugi kergitanud, et aga tegu oli eraautoga, uuriti juhilt, et kuhu meid viiakse, kes me oleme ja kust me tema autosse saime. Loomulikult ei saanud me ütelda, et tuleme Palestiinast. Me tulime Jeruusalemmast, kus olime ühe suvalise kohalikuga kohtunud ning tema juures ööd veetnud. Meie autojuht ei osanud sõnagi inglise keelt ja oma elamispaiga näitamisekski koputas enam-vähem rinnale, suunas näpu kuhugi kaugusesse ning toetas pea magamise imiteerimiseks käele. Õnneks olime varem legendi kokku leppinud. Ega meid vist hästi uskuda tahetud, aga kui olime sõduri käsu peale oma pagasi identifitseerinud, tagastas ta meie passid ning lasi minna.

Lennujaamas selgus, et check-in algab alles kell 3. Nii me siis tiksusime ja jälgisime inimesi. Kell kolm algas ülekuulamine: kust me tuleme, kuhu läheme, kus ööbisime. Kas kõik ööd seal ja kas meile mingeid kingitusi anti? See etapp läbitud, pisteti kõik meie asjad suurde läbivalgustusmasinasse, mis tähendab siinkohal tõesti suurt, mitte seda tavalist pisikest turvaasjandust, millest käekotid ja joped tavaliselt läbi sõidutatakse. Seejärel sobrati veidi aega diskreetselt kohvrites ja käidi iga pakk üle pulga otsa kinnitatud detektorpaberiga. Olles veendunud, et arvuti paberile ei reageeri, kaunistati iga kott ükshaaval kleepsudega. Pardakaardid näpu vahel, arvasime, et sellega kannatused lõpevad, aga väravas seisime silmitsi uue, sedakorda koduselt väikese pagasivalgustusaparaadi ja turvaväravatega. Pardakaardile tempel saadud, siirdusime passikontrolliputkade juurde. Õnneks ei küsitud seal enam midagi, kuid kergendatult hingata julgesime ikkagi alles Praha lennujaamas – peaaegu kodus. Olime jõudnud tagasi reisilt minevikku, ülekeeratud soveti ja tugevama naabri võimu meenutavasse tupikseisu, kus üks rahvas viibib, nagu meiegi kunagi; olime kogenud midagi, millest meedia sageli hoopis ebapiisavat infot jagab või vaikib sootuks. Olime külastanud tõotatud maad.