09.05.2008, 00:00
Topeltvõõrad nõukogude kinos
Balti näitlejad valiti nõukogude kinos natsirollidesse, sest Baltimaad tekitasid nõukogude rahvas alateadlikku võõristust, usub Vene filmkriitik Aleksandr Špagin.
II maailmasõja lõpu aastapäeval, 9. mail esilinastub uus
Eesti-Läti dokumentaalfilm “Fritsud ja blondiinid”
(režissöör Arbo Tammiksaar, toimetaja Andrei Hvostov, produtsent Jaak
Kilmi). Film uurib nende balti näitlejate saatust, kel õnnestus
nõukogude filmitööstuses kurje saksa sõjardeid
kehastades oma anne rublade vastu vahetada.
Aleksander
Špagin esitate värskes filmis sellele fenomenile väga veenva
põhjenduse.
Nõukogude inimesele tundusid
Baltimaad 1950ndatel-60ndatel ebanõukoguliku ruumina.
Nõukogude rahvas sammus ju kommunismi, täpsemalt inimnäolise
sotsialismi suunas, Baltimaades nähti aga midagi arusaamatut, seega
ohtlikku, isegi hirmutavat.
Nõnda tajuti ka balti
näitlejaid võõrastena. Ja rahvale ebameeldivaid tegelasi
võeti loomulikult mängima balti näitlejad. Muide esimene, kes
nõukogude kinos tööd sai, oli Ants Eskola. Ja tema
mängiski ainult lurjuseid, eranditult. Mitte ainult fritse, vaid ka vene
lurjuseid!
1960ndate keskel, Hruštšovi sula aegu,
toimus aga omapärane jagunemine. Võimud tegelesid kommunismi
ehitamisega edasi, aga inimesi hakkas muu elu huvitama. Brežnevi tulekuga sai
see aeg muidugi ümber. Ja huvitaval kombel muutusid Baltimaad
stagnatsiooni ja vaimse surutise tingimustes võõrast ja
ebameeldivast millekski prestiižseks.
Nõukogude inimene
tajus Baltimaid nüüd välismaana, kus sai end tunda eurooplasena.
1970ndatel oli balti näitleja kaasamine nõukogude filmi prestiižne.
See näitas, et film on intellektuaalne, milleski ideoloogiavastane, et
kusagil kellegi taskus on peidus rusikas. Sageli said balti näitlejad siis
hoopis venelaste rolle, mis oli just märk sellest, et autorite taotlus on
saavutada midagi enamat. Traditsioon balti näitlejaid natsirollides
kasutada muidugi säilis.
Kas leidub nõukogude
filmi II maailmasõjast, mis ei oleks propagandistliku sisuga?
Propaganda oli siiski igal pool ja sakslased olid alati
halvad. Erand on vaid “17 kevadist hetke”, milles ei kujutata
sakslasi mitte ainult tarkadena – selliseid kohtame ka juba sõja
ajal filmitud lugudes –, aga “17 kevadises hetkes” on
sakslased veel ka inimlikud, täiesti normaalsed tegelased.
Tavaliselt rääkisid sakslased ekraanil teravalt külma
intonatsiooniga ja kõndisid, nagu oleks arssinapuu alla neelanud.
“17 kevadise hetke” järel tajus aga iga
nõukogude inimene end Stirlizina. Elas see tegelane ju nõukogude
standardite järgi. Seega iga ülemus tundus pärast seda filmi
saksa ohvitserina, ja siis veel see pidev dialoogia ümberringi –
räägid üht, mõtled teist, teed kolmandat –
kõik tundsid end Stirlizina. Ning Müller ja Schellenberg tekitasid
vaatajas inimlikku sümpaatiat.
Pärast seda seriaali
vändati sarnaseid veelgi, aga teistes olid sakslased ikka külmad ja
jäised. Tollane ideoloogiamasin mitte lihtsalt ei töötanud, vaid
oli kunstnikel alateadvuses.
Mis siis sundis natse
nüridena kujutama, kas tsensuur või enesetsensuur?
Enesetsensuur kahtlemata. Sõda oli ju muudetud
religiooniks. Ja religioosse kurja kehastuseks olid sakslased. Neid nähti
maksimaalselt ebainimlike võõrastena, kes üritavad iga
hinnaga hävitada vene alget. Filmis “Inimese saatus” on
kujukas stseen, kus peategelane loobub toidust, viidates vene kombele, et
pärast kolmandat pitsi peale ei võeta – ehe kinnitus sellest,
et vene inimest ei murra, kuidas ka ei proovi.
Ega sellises natsid
e kujutamises pole süüdi tsensuur, vaid üldine kollektiivne
teadvus, mis lõi müüdi ning töötas selle heaks.
Ainult suured kunstnikud suudavad müüdist välja murda.
Pärast “17 kevadist hetke” pole keegi julgenud.
Too film valmis ometi Brežnevi kuldajal?
See on tõesti huvitav, kuidas 1970ndate algul, sel õudsel ajal,
kui sula oli läbi ja valitses teadmatus, kuidas edasi, suutis võim
sellise filmi vastu võtta.
Film oli isegi riigipreemiale
esitatud, aga jäi autasust ilma, sest seda pigem sõimati kui
kiideti.
Kriitikuid, isegi liberaale, ajas see teos närvi.
Autoril oli aga suur tõmme tõe poole, ta ei suutnud teha
üheplaanilist kino.
Kuidas neid filme
tänapäeval vaadatakse, muigega?
Vaataja
võttis neid siis tõsiselt ja võtab ka nüüd.
Praegu jooksevad sedalaadi filmid kanalitel, mis on suunatud nõukogude
vaatajale. See on tõsine ühisteadvus, seal sõja üle
nalja ei tehta.
Need vähesed filmid, milles seda üritati,
said kriitikutelt nii peksa, et selliste filmide väntamine jäi soiku.
Müüdid on nagu pärimused, tõsised. Isegi
1970ndate-80ndate žanrikino – nii rahvaeeposed, melodraamad kui
seiklusfilmid, kõik nad on tõsised. Ja reeglina
müütilistel teemadel, nagu müüt revolutsioonist,
müüt kollektiviseerimisest.
Tänapäeva vaatajale
süstivad kõik need filmid eelkõige nostalgiatunnet. Vene
inimene vaatab tagasi Brežnevi aega suure nostalgiaga ja loodab siiralt
sellesse aega kunagi naasta. Vene inimene keeldub vastu võtmast
tänast reaalsust.
Lugesin just üht arvamusuuringut,
millest selgus, et 70 protsenti vene inimesi peab Stalinit suureks inimeseks.
Kui hoolimata aastatepikkusest laialdasest Stalini tegude avalikustamisest ja
paljastamisest see müüt elab, siis müüt, mis puudutab Suurt
Isamaasõda, ei saa olla ju karvavõrdki muutunud. Muigega vaatab
selliseid filme vaid intelligents.
Muide, sattusin kord USAs
Nõukogude kino retrospektiivile, mis oli adresseeritud ameerika
sovetoloogidele ja slavistidele. Saalitäis ameeriklasi möirgas
naerust, nad nägid neis sõjafilmides groteskseid
komöödiaid. Tabasin end siis mõttelt, et sellist reaktsiooni
ei oodanud isegi mina. Ameeriklased on teisest reaalsusest, neile on see
muidugi lõbus.
Seega on meil terved
põlvkonnad, kellele fašisti kuju ongi õpitud filmidest? On
frits siis balti näitleja nägu?
Õnneks
pole fašist mitte balti näitleja nägu, vaid tegelane “17
kevadisest hetkest”, sest hoopis sellest filmist levisid anekdoodid
rahvasse. Ja “17 kevadises hetkes” ei olnud balti näitlejaid.
Filmid, kus fašiste mängisid balti näitlejad, on kunstiliselt
nii nõrgad, et nad ei sööbi rahva mällu. Neid küll
treiti kohutaval hulgal, aga kui lavastajatel õnnestus teha autorikino,
ei võetud sakslaste rolli mitte balti näitlejaid, vaid oma
tuttavaid, kellega saaks täpsemalt töötada. Balti näitlejad
läksid asja ette, kui vändati
“käsitöökino”.
Selline mõiste
tuli kasutusele 1970ndatel, kui kriitikud liigitasid filme kunstiliseks ja
käsitöökinoks. Siis käis pidev vaidlus, et kes on
kunstnik, kes käsitööline.