Praegu muust ei kõneletagi kui torust. Sellest torust, mis hakkab mööda meie merepiiri põhja mööda sakslastele vene gaasi andma, ning sellest, mis toidab Ukrainat. Korraga paistab, nagu oleks pool Euroopat Venemaa gaasitoru otsas. Nõukogude ajal vaimutööliste seas laialt pruugitud väljend "kraanide kinni keeramine" on saanud justkui uue tähenduse. Sirbi lisaleht Diplomaatia avaldas läinud nädalal lausa "toru-eri". "Aga meie ajalugu, kultuur ja teadus? Kas tõesti kaalub kõik selle üles pelgalt toru?" küsib selles nukralt idealistlik vene poliitikaajakirjanik Fjodor Lukjanov. Sedasama võiks vist praegu küsida endalt iga eurooplane. Mulle näib, et tuleb vastata jaatavalt.

Mulle paistab, et me elamegi torus ja me ei igatse midagi rohkem kui veel pikemaid ja jämedamaid torusid. 1885 avati Sankt-Gotthardi toru, s.t tunnel, ja enam ei tulnud unistustemaale Itaaliasse eluga riskides üle Alpide ronida, nagu seda olid teinud Hannibal ja Suvorov. Itaaliast hakkas seda toru mööda voolama head odavat veini, šveitslased jätsid vaevase viinamarjakasvatuse kaljuterrassidel ja muutusid pankuriteks. Miski ei edenda elu nii nagu õige toru õiges kohas. Vahest tuleb see toru, mida mööda voolab kütus Sankt-Gotthardi tunnelit läbivate vedurite mootoritesse, ka mõnd vene toru mööda? Euroopa Liidu riikide energeetiline sõltuvus gaasiallikatest ja torudest järjest suureneb, kinnitavad asjatundjad.

Läinud sajand sai maha Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise toruga. Meie unistame mandri ja Muhumaa-Saaremaa vahelisest torust (5 miljardit!, aga loodussõbralikum kui sild). Ja tegelikult pole ju ka sild miskit muud kui toru, isegi neljarealine Tallinna-Tartu maantee pole muud kui toru, ikka tarvilik selleks, et kiiremini ja tõhusamalt kohale jõuda.

Tänase Euroopa kinnisidee pole mitte üksnes torud, vaid ka torumehed. Poola torumees, kellest Ekspresski on nii palju kirjutanud, on ühtaegu moodsa Euroopa Prometheus ja seksisümbol. Ei saa olla juhus, et teda kujutatakse plakateil imekauni noorukina: tugev nagu Herakles, kaunis nagu Narkissos, tunked rebadel nagu gigolol. Kui Lurich elaks meie päevil, võiks temagi Amandus Adamsonile torumeest poseerida.

Torumehekultust võib mõista. Kes hooldaks vananeva elanikkonnaga vana Euroopa vanu torusid, kui mitte uue Euroopa torumehed. Maailmajagu, mida kunagi valitseti mõõgaga, hoitakse nüüd ohjes torutangidega. Ja torusid on Euroopa jube palju. Elasin kord Torinos hotellis Italia, mille rõdudele oli moderniseerimise käigus ehitatud kempsud ja duširuumid. Maja välissein oli kõik üks torude mets. Tõeline Itaalia kõht! Kuidas funktsioneeriksid vanu maale ja gobelääne täis "Italia" ja "Germania" uputavate jõgede kallastel ilma torumeesteta?

Natuke ülekantud tähenduses möödub meiegi elu torus. Torusid haldavad personalijuhid, kes töötavad läbi torupostiga saabunud CVd. Viimased tõendavad, kas sa oled viibinud seni õigetes torudes, kas su haridus ja kogemus klapib meie toruga. Hoidku jumal selle eest, kui sa oled vahepeal pool aastat torust väljas olnud, s.t töötu, sest väljaspool toru kaotab inimene oma voolujoonelisuse, ta ei vihise kui suurtükikuul väljakutsetele vastu.

Eriti eksistentsiaalsed on pangatorud. Kolmekümne aasta pikkune kahepoolse liiklusega laenutoru–maksutoru tagavad sulle eluaseme ja usaldusväärsuse. Meie elutorus toimetavad europarlament, interpol, globaalsed korporatsioonid, ametiühingu-, nais- ja homoliikumine. Need kõik peaksid looma tarviliku vaimse kliima sallivuseks, demokraatiaks ja heaoluks. Aga valvetorumehed toruotstes peavad olema väga hoolikad, et kuri torusse ei pääseks.

Ja siis äkki selgub, et meie igapäevased torud püsivad varjatud paikadest Siberis või Aafrikas alguse saavatel nafta- ja gaasitorudel. Nende torude otsas istuvad Hansapank ja Credite Lyonnaise, Gloria restoran ja hotell Ritz, villad Marbellas ja tööliskasarmud Kopli liinidel. Vahest koguni Eesti ja Ukraina iseseisvus? Kuigi Eesti olevat energeetilises mõttes veel suhteliselt iseseisev riik.

Muide, Jaan Krossi novell lõppeb kurvalt. Toru ei funktsioneerinud. Tsisternis mürgiseid bensiiniaure hinganud põgenik jõudis Helsingisse surnuna. Krosski ei leidnud toru, mille kaudu vabasse maailma pääseda, ja kukkus Pagari keldrisse.

See oli õudne aeg, kui Euroopa oli suures sõjas ja torud ei töötanud.

Meie torud on loodud selleks, et see enam kunagi ei korduks. Meie torud huugavad inimeste, teenuste ja kaupade vabas liikumises. Päris selge pole veel see, kas lääneilmal on valmis juba ka selline toru, mis viib otse ajaloo lõppu, üldisse ja lõplikusse heaolusse. Ses osas pole veel ühtset seisukohta, alles vaieldakse. Ja siis, kujutage ette, paistab meie toru lõpus vene toru, milles istub vene karu ja krutib kraani.