Tõsidusest

Ajalehtede välisuudistest loeme ärevaid teateid Palestiina ja Iisraeli lõputuna tunduvast konfliktist ning sellest, kuidas palestiinlased kasutavad võitlusvahendina suitsiiditerrorismi. Ja siis, 30. mail, loeme kellestki “Eesti esimesest suitsiiditerroristist” Rainerist (23), kes tahtis Port Artur 2 kaubamajas Pärnus õhata riiete alla peidetud omavalmistatud lõhkekeha, olles nii alkoholi- kui ka narkouimas. Rainer protesteeris selle vastu, et tüdruk ta maha jättis. Kui pomm oleks plahvatanud, oleks surma saanud väga paljud.

Maailma ajakirjanduse uudiskünnise ületas nn maffiakohtuniku Merle Partsi salapärane tulistamine märtsi lõpul. Tulistaja taust polnud puhas, tal tuvastati narkojoove ning ebaseadusliku relva omamine. Väga ühemõtteline juhtum. Aga mis selgus? Relv oli läinud lahti kogemata, mingid eraelu probleemid, tulistaja tänas õnne, et kuul ei tekitanud kohtunikule tõsiseid vigastusi.

Loetelu võiks pikendada ka “edukate” juhtumite arvel, kui need poleks mitte liiga valusad (noorsõdurite uppumine “ellujäämiskursustel”, noorkunstniku enda põlema panek Kunstiakadeemia ees, sadade inimeste surm metanooli joomisest viina pähe, jahimees tulistamas lõbu pärast looma, kes osutus hoopis lapseks, jt).

Raineri äpardunud pommimõrv ning ajakirjanduses tema naivistlik tituleerimine “Eesti esimeseks suitsiiditerroristiks” tundub vähemalt koomiline, üldtendents aga mitte. Sellised surmad ja üle noatera pääsemised kannaksid mis tahes riigis sõnumit kas ülimast protestist, kättemaksust, vabadusvõitlusest vms – mitte aga Eestis, kus kõik taandub mingile uimerdamisele ja naivismile. Samas on väikerahvale iga inimese mõttetu kaotus rahvuslik tragöödia.

Imelik, et see, mis teistes riikides on väga tõsine asi, muutub siin ebatõsiseks. Ja vastupidi.

Märgid viitavad, et Eestis käib ka tegelikult sõda, aga varjatud, introvertses vormis, kus agressioon on suunatud iseenda ja oma rahva vastu. Võib spekuleerida, et äkki võetakse meil tegelikkusest tõsisemalt hoopis arvutimänge, kus igal mängijal on lugematult palju elusid, nii et siinses reaalsuses pole miski liiga “tõsine”. Või võetakse tohutult “tõsiselt” trenditeadlikkust, et kui leht ikka kirjutab, et nüüd on “tegijad” suitsiiditerroristid, siis tuleb see, nui neljaks, ise järele proovida. Või peame “süüdistama” kohalikke küünilisi ajalehti – mida rohkem surmasid ja nende ilmekaid, sügavuse dimensioonita kirjeldusi, seda parem meelelahutus ja seda suurem kasum.

Samas näib meie meedial ja ühiskondlikul teadvusel olevat raskusi maailmas valitsevate probleemide tõsiduse tajumisega. Taanis elav prantsuse kunstnik Colonel läks endast välja, kui kuulis, et temast tahetakse Eestis ajakirjas Kunst.ee avaldada artikkel pealkirjaga “Colonel – kunstimaailma Bin Laden”. Meie silmis kerge žongleerimine rahvusvahelise meediakangelase nimega oleks tema väitel toonud kaasa tema isiku langemise teravdatud tähelepanu alla, nii et tal poleks enam normaalset elu. Islamiusuliste kogukond on Taanis teatavasti arvestatava suurusega. Rääkimata kunstniku vastumeelsusest olla seostatud massimõrvariga.

Eks Eesti teadlase arreteerimine ja kohtusse kaebamine USAs mingi kepikese pärast ole samuti siinse meedia silmis pigem naermaajav kui tõsine juhtum. Ometi on see märk maailmas valitseva olukorra äärmisest pingelisusest ning tõsidusest, millega iga ohuvõimalust käsitletakse. Meil on veel privileeg maailma ohtudesse ja hirmudesse  naivistlikult suhtuda.

Väga-väga ohtlik “privileeg”!