“PUHASTUS”, LK 132: “Too tüdruk siia. Siis tõmbad seda lampi, seda juhet, et see ulatuks lauani. Paneme tüdruku siia lauale ja alles siis.” (illustratsioon Leo Lätti)

Peeter Helme: Kust sai Sofi üldse inspiratsiooni oma tegelaste loomiseks? Kas sa mängisid talle mõningaid naistega tehtud intervjuusid ette? Kas ta võis kuulda tegelaste eeskujude hääli või näha nende nägusid?

Imbi Paju: Ei mänginud, kuid muidugi oli Sofi näinud mu dokfilmi “Tõrjutud mälestused” ja lugenud mu raamatut. Viimast tegid ka Soome Rahvusteatri lavastaja ja näitlejad “Puhastuse” näidendi lavastamise ajal (“Puhastuse” algtekst oli näidend, romaan valmis selle põhjal – Toim.). Me jagasime ka kogemusi, see on loomulik asi. Aga Sofi on õppinud dramaturgiat ja andekas inimene, kellel on empaatiavõimega kõik korras ja kes loob, kirjutab raamatuid, teeb filme või näidendeid, oskab raskeid asju ette kujutada ega pea kõike, jumal tänatud, ise läbi elama. Lisaks istus Sofi arhiivides ning rääkis ka selle aja inimestega. Nagu lisaks näha meie ühisest artiklikogumikust, on ta uurinud paljude ajaloolaste töid.”

PH: Oled oma töödes tegelenud meenutamise raskuse ja unustamise kerguse teemaga. Sellega tegelevad ka “Puhastuse” peategelased. Mulle tundus lausa hämmastav, kuidas Aliide suutis elada normaalset elu kõige kiuste, mida tema teinud oli ja mida temaga oli tehtud. Kuidas sa seda kommenteerid?

IP: The Economistis ilmunud “Puhastuse” arvustuses küsis Edward Lucas, kas Aliide Truu on tõeline inimene või mitte, sest ta teab, et selliseid asju juhtub alati, kui inimese pime pool pääseb valla ja inimene peab mõtlema, kuidas vägivalla tingimustes ellu jääda. Economistis lähtutakse Aliide ja üldse “Puhastuse” puhul puhtast empaatiast. Et mõista, kuidas inimesed hakkasid hirmust organitega koostööd tegema või abiellusid füüsilise vägivalla või vägistamise hirmus NKVD-lasest mehega, ja et inimesest sai selle vägivalla tulemusel teiste reetja – selleks on vaja empaatiat.

Seda kirjeldab samuti Sofi, näiteks Aliide mehe Martini kujul. Võib öelda, et selliseid Martineid leidus kõige rohkem Venemaa eestlaste hulgas, kes toodi pärast sõda Eestisse korda looma. Enamiku nende vanemad olid puhastuste käigus tapetud ja neid kasvatati NKVD koolides või lastekodudes, kus toimus totaalne ajupesu.

Ei tohi unustada, et “Puhastus” on ilukirjandus. Sofi sai ilukirjanduses kasutada seda, mida mina dokumentalistina ei saanud. Sellele vaatamata peetakse mu raamatut ja filme emotsionaalselt rasketeks. Samas on Lucas kirjutanud “Tõrjutud mälestuste” ingliskeelse tõlke eessõnas, et ta peab raamatut, mis mõtestab lahti okupeeritud Eesti loo, samaväärseks NATO kaitsega. Raamat on n-ö pehme kaitsevahend. Selliseks kaitsevahendiks on ka “Puhastus”, mis näeb ilmavalgust 36 riigis. Arvustused kinnitavad Lucase nägemust: “Puhastuse” abil pööratakse pilk Eestile.

PH: Kaarel Tarand avaldas Sirbis (“Tuumapommiks kujutletud meelelahutus”, 18.12.2009) ettevaatlikku kahtlust selle osas, kui tõepärane Aliide ikkagi on. Ehk oskad veidi täpsemalt öelda, kust Sofi ta ikkagi võttis? Kas sinu uurimustööst või oma perekonnaloost?

IP: Sofi, kelle vanaema kodu oli Eestis, kuulis neidsamu lugusid mida mina – tema 70–80ndatel, mina 60–70ndatel. Andekas laps paneb tähele ja mõned vaikselt räägitud kohutavad lood äratavad õudust. Ja laps hakkab oma peas ettekujutusi looma. Aliide kohta võib öelda, et Aliide tegelaskuju sünnib hetkel, mil nõukogude terror Eestis saab alguse. Ta on pärit meie hulgast, kuid sarnaseid kujusid on kõikjal, kus sõjaterror, diktatuur, okupatsioon, genotsiid, massimõrvad kanda kinnitavad. Ei tohi unustada, et hävitusmehhanism on sisse kirjutatud…

PH: Piret Tali väitis palju kõmu tekitanud artiklis “Kogu tõde Sofi O-st” (EPL, 4.10.2010), et “Oksaneni vallamajastseenid kajastavad rafineeritumaid seksuaalperverssusi. Näiteks alaealise tüdruku vägistamine kuuma lambipirniga, mida pandi sooritama tema tädi. Midagi sellist oleme kuulnud pigem Kosovost kui Eestist.” Kust see kirjeldus ikkagi pärit on?

IP: Olen kirjeldanud “Tõrjutud mälestustes” ühte lugu Palamuselt, kus ema ja tütred seoti hävituspataljonlaste poolt kinni, neid vägistati, lõigati ära rinnad ja nad tapeti. Ka põleva pirni lugu on tõestisündinud, kuid ma ei saa inimeste usaldust kasutada valesti, ma ei saa neid paljastada, sest see oleks vaid sensatsioon, inimeste teistkordne ärakasutamine. Aga sedalaadi lugusid olen ma piisavalt palju kuulnud ja me oleme neist ka Sofiga palju rääkinud. Sofi näitabki oma raamatus ilukirjanduse kaudu vägivalla käekirja, mis pidevalt ja kõikjal kordub, mis siis, et eri vorme võttes.

“PUHASTUS”, LK 288: “Lask. Paša surnukeha vajus trepi jalamile. Teine lask. Lavrenti lamas maas. Aliide oli tulistanud mõlemat pähe.” (illustratsioon Leo Lätti)

PH: Räägi, kui ajalooline kuju on Ingli isa Hans Pekk?

IP: Sain alles aasta tagasi oma isalt teada, et nende perekond peitis üht metsavenda nii, et toale ehitati topeltseinad. Tuttav metsavend elas seinte vahel ja saladus oli nii suur, et mu isal tuli pähe sellest mulle alles hiljuti rääkida. Aga selline teguviis pole ajaloouurijatele tõepoolest mingi üllatus. Ka on neist asjust suurepäraselt kirjutanud Arved Viirlaid raamatus “Ristideta hauad”. Sofi kujundab selle peidiku ümber loo, ühe saatuse, mis on meie põlvkonna silmadele jäänud suletuks.

PH: Jõuame nüüd Ingli – Aliide õe juurde, kelle tütart lambipirniga vägistati. Romaanis on Inglil omamoodi võtmeroll ning mulle tundub, et ta on ka tegelane, kelle puhul võime rääkida ühe tüüpilise eesti naise saatusest.

IP: Jah, Ingli prototüüpe on Eestis palju. Me ei pea neid sugugi tikutulega otsima, vaid tuleb lihtsalt ilmunud elulugusid lugeda ning seda on Sofi ka teinud. Kui Sofi kirjeldab seda, kuidas naisi ülekuulamistel peksti ja vägistati, siis näiteks minule rääkis üks endine naiskodukaitsja, keda rasedana ülekuulamisel alandati, et Lõuna-Eestis oli konkreetselt keegi miilits Kütt, kes käiski vallamajas (Ka Oksanenil toimuvad ülekuulamised vallamajas – Toim.) kinnivõetud naisi vägistamas. Aga kasutati ka muid võtteid, näiteks minu ema hirmutati ülekuulamisel koeraga. Veel pidi ta Tartu NKVD ehk “halli maja” keldris seisma pimedas, rõskes ja külmas ruumis väikesel astmel, ümberringi vesi. Ja tal oli tunne, et kui ta nõrkeb, kukub ta sügavikku. Inimesi hoiti tundide viisi kitsas kapis, kuni nad hakkasid nägemusi nägema. Ka lõigati kõigi kinnivõetute riietel ära nööbid, võeti välja kummid, mis riideid üleval hoidsid, sest inimese alandamise kaudu püüdsid NKVDlased hoida olukorda kontrolli all. Niisiis: kuigi Sofi Oksaneni teos on ilukirjanduslik, on ta ometi tõepärane, ja see kehtib ka Ingli kohta.

“PUHASTUS”, LK 121: “Mees süütas paberossi ja alustas küsimusega, kas Aliide võiks öelda, kus asub Hans Pekk.” (illustratsioon Leo Lätti)

PH: Noorukese Zara puhul tundub mulle, et see on kogu raamatu kõige ilukirjanduslikum osa, mis toetub suuresti ajakirjandusele, osalt ka kirjaniku enda fantaasiale. Kas see oletus on õige või vale?

IP: Alles 29. oktoobril kirjeldas Kadri Ibrus Eesti Päevalehes lugu aastast 2010, mis on väga sarnane looga Sofi raamatust. Tegelikult on neid lugusid 90ndad täis ja need jätkuvad. Siin on julmus, mis ei erine Sofi kirjeldatavast. Muidugi on ilukirjanduses fantaasiat vaja, kuid kui 90ndatel jooksis Eesti meediast läbi palju lugusid prostituutideks värvatud eesti tüdrukutest, siis selle juurde käib ka tõsiasi, et kagebiitide hulgas oli palju sutenööre. Ja inimkaubanduse teema pole ainult Eesti teema, see on üle-euroopaline. Zara lugu on seega sarnane paljude inimkaubanduse ohvrite looga. Ja veel: USA välisministeeriumi aruandes on Eesti paigutatud nende riikide hulka, kus ei pöörata inimkaubandusele tähelepanu. Kadri Ibrus kirjutab sellest, aga see jätab ametnikud tuimaks. Tahaks loota, et Sofi raamat äratab neid paremini.


Mälestuste tõrjumise vastu

“Puhastus” on kuum teema: Piret Tali meelest on teos ühekülgne, Kaarel Tarand leidis sellest loogikavigu, Jaan Kaplinski aga arvab, et Oksanen pole raamatut üldse ise kirjutanud. Peeter Helme rääkis Imbi Pajuga, kes uuris eesti naiste saatust Teise maailmasõja ajal ja pärast seda ning jagas oma materjale Oksaneniga. Nad on mitmel pool koos esinenud.

Pajust õigemat inimest Oksaneni romaani taustu selgitama vast ei leiagi. Imbi Paju on paljudes maades tähelepanu äratanud dokfilmi “Tõrjutud mälestused” autor. Selle põhjal kirjutas ta paljudesse keeltesse tõlgitud sama nime kandva raamatu. Koos Sofi Oksaneniga koostas ta artiklikogu “Kõige taga oli hirm”. Möödunud aastal esilinastus aga Imbi Paju viimane töö – dokumentaalfilm “Soome lahe õed”.

Imbi Paju ja Sofi Oksanen (Terje Lepp / EPL)

Paju looming põhineb mahukal materjalil. Ta intervjueeris ligemale sadat omal nahal terrorit tunda saanud naist, arvukalt ajaloolasi, kirjandusteadlasi, psühholooge, samuti inimesi, kellel oli peresidemeid NKVDga. Pilt, mis tõrjutud mälestusi uurides avanes, on õõvastav. Mälestuste tõrjumise näiteid leidub kõikjalt: Aafrikast, endisest Jugoslaaviast, Kreekast, kus Teisele maailmasõjale järgnenud kodusõda jättis endast sügavad mahavaikitud haavad. Ka kaugel Taiwanil rääkisid noored inimesed Pajule oma perede võikaid allasurutud mälestusi Hiina kodusõjast.

Paju pani oma tööd tehes tähele, et läbielamiste ohvrid kardavad naeruvääristamist või ükskõiksust. Koos terroriga toimus ka kalestumine. Märgistatutelt pöörati pilk kõrvale, lihtsam oli mitte näha, et mitte ise karistatud saada. Siin tulebki mängu ilukirjandus, mille “kaudu sa võtad justkui konkreetse ohvriga distantsi, sa ei tee talle teist korda liiga, kuid jäädvustad selle, mida ta ei saa ise enam üle huulte”. Paju meelest saavutab Sofi Oksaneni “Puhastus” just seda.