Traagiline privaatsus ehk privaatsuse traagika

Vaino Vahingu karm, ent õiglane hinnang Tartu Teatrilabori ja Eesti Ekspressi dokumentaalooperile “Peeter!”.

Minu huvi etenduse “Peeter!” vastu oli mitmene. Mida pakub siis Tartu Teatrilabori uus juht Margus Kasterpalu sponsorluses ja koostöös Eesti Ekspressiga, rääkimata muusikast ja koreograafiast? Kõige teadlikumalt mõtisklesin ehk Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalepi libretost, kuigi nende kummagagi polnud ma isiklikult tuttav, nii nagu Indrek Taalmaa polnud tuttav peategelase prototüübi Peeter Künstleriga.
Kõigepealt siis libretost. Oletasin – mis hiljem osaliselt ka kinnitust leidis –, et libretot läbib kindlasti vastuolu raha ja vaimu vahel. Vaimuinimeste ja uusrikkurite vastuolu, Teine Eesti, naisõiguslus, meesõiguslus, ja ka homoseksualism.
Ennekõike aga – niipalju kui meediast seda kuulda võis – paelus mind, et ooper on kirjutatud veel elavast, rataste vahele jäänud intelligendist, trotsides ta privaatsust. Eesti lavadel varem nii “dokumentaalset” asja pole kohanud.

Ja seda oli tehtud diskreetselt, veelgi enam – Peeter Künstler oli ise soostunud filmis kaasa lööma. Ning etteruttavalt olgu öeldud, et etendus tervikuna ei pannud mind sugugi Künstlerit haletsema, talle tema elutraagikas kaasa tundma, vaid pani eelkõige mõtlema, sest kõik see, mis toimus-toimub Peetriga, toimub mingil määral kõigiga meist, loovast intelligentsist. Osaliselt on tõsi ka see, Barbi Pilvre juba varasem meedias kõlanud etteheide või iroonia, et mõned meist saavad Kultuurkapitalilt mitte niivõrd loomingulist stipendiumi kuivõrd äraelamistoetust, aga ma ei näe selles midagi taunimisväärset. Ja see pila-plakat Peetri T-särgi rinnal ei mõjunud sugugi räigelt. Ehk mingil määral neutraliseeris seda ka taustfooni filmilõigul toodud Kenderi-Lõhmuse “loomingulise tandemi” näitamine, milles iroonia oli igati omal kohal.
Ja nüüd järjepanu etendust ümber jutustades. Algus meenutas mulle omaaegseid punalipulisi Taganka teatri etendusi. Muusika oli mõjus, aga etendus ei läinud käima. Ma ei tea, kuivõrd oli selles süüdi libreto, kuivõrd lavastaja käsi. Milles oli asi? Ilmselt selles, et esimesed kakskümmend minutit kulusid – seda sageli andestatakse kui sissemängimist – veidi hajuva ja pika Tartu tausta loomiseks. Oli siis Tartul Künstleri elus nii suur osakaal? Kas seda oli vaja, ja nii pikalt?
Arvan, et ei. Sest mida sellega mõista taheti anda, oli eelkõige publitsistlik, poliitiline ja isikudraama jaoks liiga palju. Ja film ning lava ei haakunud, sünkroonset sünteesi ei tekkinud, kõik jäi veidi tooreks. Etendus sai käima sealt, kus lavale tuli tantsutüdruk ja koreograaf ühes isikus Katrin Essenson. Siitpeale haakusid ekraan, lava, koreograafia, muusika ja algas ka Peetri isikudraama ning seda kuni lõpuni.
Nüüd siis näitlejatest. Võlus tantsutüdruk. Väga mõjusa karakteri lõid Peetri osas kahe peale Peeter Künstler – Indrek Taalmaa. Tajusin isegi nende välist sarnasust. Künstler oli filmilõikudes fotogeeniline, kui nii võib öelda, napp, väärikas, väärikalt kujunenud oluga leppiv. Ja lavaplatsil tegutsev Taalmaa sekundeeris talle samuti väärikalt ning näitlejameisterlikult.

Kahe peale kokku teadvustasid nad vaatajale mitte ainult konkreetselt Peeter Künstlerit, vaid Peetrit kui suurt üldistust. See ehk oligi õigustuseks Künstleri privaatsusest möödavaatamisele. Tõsi, traagiline ja seni eesti teatris vähekogetud. Jaan-Willem Sibula Olev (prototüüp Kalev Kesküla) laulis mis mürin (Sadamateatri akustika puudused ilmnesid siin eriti ilmekalt) ning püüdis Peetrit aidata – kuid ei suutnud. Tundub, et see meessõpruse liin ei olnud ka libretistidel nii läbi töötatud nagu näiteks Peetri ja ta naise, armastatu liin, vähemalt ei pääsenud mõjule. Homoteema sissetoomine mõjus juba kulununa, see oli kahe mehe draamas ilma igasuguse verbaalsuseta juba äratuntav, aimatav.
Muusika väärib ainult kiitust, sest kui kuskil tekkiski lavalt ekraanile kobamisi üleminekuid, tõkestusi, siis oli ikka muusika see – nagu ooperile omane –, mis silus ja traageldas. Segavalt ja üleliigsena mõjus teine ekraan, kus jooksis tekst. Seda polnud vaja, tekst jõudis niigi saali.
Üldmulje annab aga lootust, et Tartu Teatrilaboris lõpuks ometi hakkavad puhuma uued tuuled.

“Peeter!” etendub teatrifestivalil “Baltoscandal” Rakveres 22.06.

“Peeter!”
Tartu Teatrilabori ja Eesti Ekspressi dokumentaalooper.
Idee ja libreto Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalep.
Muusika Rauno Remme ja Toomas Trass.
Film Jaak Kilmi ja Andres Maimik.
Osades Indrek Taalmaa ja Jaan-Willem Sibul.
Koreograafia Katrin Essenson.
Kostüümid ja lavakujundus Mihkel Ehala.
Lavastaja Margus Kasterpalu.
Esietendus Tartu Sadamateatris 28.05.