Traditsiooniline eksperiment

Vaino Vahing analüüsib Tartu Teatrilabori etendust “Goodbye, Vienna”.

Polnud lugenud Unduski teksti, kuid kuulnud nii head kui halba. Teatritegijate poolelt, et liiga palju filosoofiat, tugevad Madis Kõivu mõjud, üks ülepoetiseeritud ja filosoofiaga pikitud baltisakslaslik, vaat et koguni sakslik armastuslugu (muidugi mitte armulugu), ja kui lavastada, siis väga heade näitlejatega jne. Eelreklaam oli muidugi tohutu – mu maakodu aiaraadio pasundas pidevalt, et “… ma olen Nietzsche, mu nimi on Nietzsche, Nietzsche, Nietzsche…”. Ja mängitakse ei kusagil mujal kui piiskopikindluses, tõsi küll, nüüd juba ajaloolises.

Kriitilisi esmahüüatusi ei lugenud, ei märganud, kas oligi midagi tõsiseltvõetavat. Tuttava teatriteadlase suust ainult niipalju, et peaproov olevat olnud suurepärane, kuid esietendus – nagu ikka – närveldav ja põhirõhuga armastuslool, mis saanud sel teel teenimatult suurema osakaalu, kui vaja olnuks.
Niisiis algas etendus ühes paljudest Ülikooli Ajaloomuuseumi saalidest. Ja mis salata – kohavalik oli õnnestunud, surus peale midagi väga tunnuslikku ja vajalikku taolise näidendi õnnestumiseks. Selleni oli aga veel tükk aega.
Esimeses kolmes pildis kuulasin tähelepanelikult teksti (ikkagi Jaan Undusk, kellelt ma seni vähe lugenud, tema kohta ainult kiidusõnu kuulnud ja temaga vaevu teretuttav) ja samas jälgisin ka näitlejate mängu. Ega muud suurt peale nende kahe tähele panna polnudki. Ruttan ette ja ütlen kohe, et tekst “tappis” näitlejate mängu. Üks mu hea tuttav, keskmine teatriskäija, selja taga sosistas naisele – tekst ei kanna. Ja ka saalis oodati midagi enamat.
Kui tekst “tapab näitleja mängu”, siis on kaks võimalust: tekst on halb, või tekst on hea. Vahepealset ei saa olla. Ei olegi vaja läheneda lavastaja seisukohalt, et tekst ei ole teatritekst, ei ole lavaline jne. Näitlejate mängu võib nullida ka väga hea tekst, s.t näitlejad ei saa tekstiga hakkama, nad pole kas aru saanud või pole lavastaja neid õieti suunanud. Vaataja ei otsi ega jälgi “teatriteksti”, ta kuulab-vaatab “näitleja” teksti. Ja seda oli palju, aga see esialgu ei haaranud, polnud atraktiivne.

Tekst oli lihtne, õigemini lihtsameelne, milles ma veendusin ka järgmisel päeval näidendit lugedes, ja siit alates räägin segamini vaatamise esmamuljetest ja lugemiselamustest. Ja see lihtsameelne tekst köitis mind, sest selles ei olnud pseudot. Ka kogu autori eruditsioon, ekskursid filosoofiasse (postmodernism, narratiiv, intertekstuaalsus ja kogu ülejäänud nüüdisaegse kirjandusteaduse terminoloogiline loba), oli lihtsameelne (kuigi see ei olnud lihtsate inimeste jaoks). Ja see meeldis mulle, sest teatritekst peab olema lihtsameelne, olles samal ajal sügavalt filosoofiline, kusjuures polegi tähtis, kas see “lavaline filosoofia” iga vaatajani jõuab.
Ja kui ma nüüd püüaksingi Unduskit ja Kõivu võrrelda, paralleele tõmmata, siis ainult niipalju, et mõlemad räägivad filosoofilistel teemadel, aga vahe on kohutav. Ja nimelt selles, et kui Kõivu tekst ilma lavastaja vahelesegamiseta, kohandamiseta (mõtlen eelkõige Priit Pedajast) pole üldse tavamõttes lavaline, siis Unduski tekst mahtus ja, kummaline küll, sobis lavale peaaegu muutmatul kujul, nii puutumatult, et etenduse käigus ajuti ma lavastajale üldsegi ei mõelnud. Ärgu noor lavastaja solvugu, aga nii see minuga oli.

Niipalju siis tekstist ja sellest, et peaosalised Merle Palmiste Gertrudina ja Tõnu Oja Adolf Nietzschena esialgu ei köitnud, aga ma lohutasin ennast sellega, et neil veel pikk tee ees, veel kaks pikka vaatust, aega lavaliseks arenguks, nii vaimseks kui füüsiliseks. Ja nii juhtuski, sest mängu tulid vanad kalad Evald Aavik Keyserlingina ja Peeter Volkonski Middendorfina. Mõlemad hüppasid sisse ja kappasid siis “oma tuntud headuses ja meisterlikkuses”, andes seega kaudselt aega ka peaosalistele.
Jäägu vanade heade meistrite mäng mänguks, kuid ka selles, mida nad laval rääkisid, tuli juurde mitte ainult filosoofilist vürtsi, vaid ka kaalu. Ja see pani mind taas mõtlema baltisakslusele (meenusid Faehlmanni ja Kreutzwaldi suhted ja seosed baltisaksa haritlastega, Unduski kõrvale kerkis taas Ea Jansen oma väärt mõtete ja kirjutistega).
See sai teoks ja võimendus teises vaatuses, kus armastusfilosoofia (mis oli üle hulga aja lavavariandis väga võimas, eriti Middendorfi suust kuulduna) hakkas kandma ja mängima. Ja lõpuks mängisid ennast lahti ka peaosalised Merle Palmiste ja Tõnu Oja (viimasel kadus esialgne puterdamine tekstis ja liigutused said midagi mõttekuses juurde). Ja nii kestis see ambivalentne ja ambitendentsne kemplemine mehe ja naise vahel kuni teise vaatuse veidi banaalse ja bulvarimaigulise lõpuni, kus nii tekstis kui ka laval läks mängu revolver. Aga olgu, tuli vaheaeg, tuli ðampus.

Kolmandas vaatuses kadus kohati pinge, mõndagi hakkas korduma, nämmutati, kuid tänu lavastaja tekstitruudusele ambivalentne kemplemine armastuse ümber ja üle kestis ja seda kuni loogilise lõpuni – goodbye’ni. See oli ettearvatav, tuntud ja tuttavlikult ka lavastatud.
Keda siis kiita või laita. Eriti ei taha kedagi. See oli üks kordaläinud meeskonnatöö, kus kedagi eriti esile tõsta ei ole lihtsalt viisakas. Kahtlaseks jääb ainult, mida siis tegelikult tegi see nn teoreetikute töögrupp. Sest teksti polnud oluliselt muudetud, ümberpaigutusi ka ei märganud. Seletati näitlejate või lavastaja jaoks midagi lahti? Mõtestati midagi selgemaks? Mida siis? Olgu, jäägu see asjaosaliste asjaks.
Kokkuvõttes oli see eksperiment (seda ütles ka teatriteadlane Mardi Valgemäe pärast esimest vaatamist mulle telefonis), ja see paneb mõtlema, sest lavastus, nii sisult kui vormilt, oli ju traditsiooniline.

Goodbye, Vienna

Jaan Unduski näidend 12 pildis.
Lavastaja Tõnu Lensment.
Kunstnik Silver Vahtre.
Valguskunstnik Airi Eras.
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge.
Dramaturgid Ester Võsu ja Andres Keil.
Teoreetiline töögrupp Andres Keil, Madis Kolk, Janek Kraavi, Kristel Nõlvak, Aare Pilv, Katrin Ruus, Anneli Saro, Ester Võsu jne.
Projektijuht Andres Keil, teatrijuht Margus Kasterpalu.
Tegevuspaik Viin 1990. aastatel.
Mängukoht TÜ Ajaloo Muuseum.
Osades Gertrud – Merle Palmiste, Nietzsche – Tõnu Oja, Keyserling – Evald Aavik, Middendorf – Peeter Volkonski, Gerda – Merle Jääger, mõned mungad ja lavatöölised – Taago Tubin ja Janno Jaanus.
Esietendus 20.08.2002.