Triin Soomets “Väljas”
See raamat kisub mind miskipärast muudkui võrdlema: endine Soomets oli niisugune, aga selle raamatu oma… Kus on särav suhkur, mustast klaasist trümoo, silmade salaviin? Unejanu on asendunud elujanuga – ja lõbustuspark pane parem üldse kinni (lk 56). Sõnad, millega varem võis mängida ohtlikke ja ahvatlevaid mänge, on muutunud reaalsuseks ning seda tuleb kohelda märksa säästvamalt.
Ohjeldamatu ja kirev paljusus on asendunud ühega. Hoolimatu pillamine asendunud mõõdukusega. Piltlikult öeldes, freudistlik psühhoanalüüs on asendunud pereteraapiaga. Muidu on kõik liigagi õige ja ega raamatki pole paha ega igav vms, aga eks ütle Soomets isegi, et natuke ebatõsidust / on vaimse tervise huvides hädavajalik (lk 45).
Teisalt, eks ole ka süvem enese- ja eluvaatlus ja olen nii aus nagu saan olla (lk 44) ja vastutuse võtmine hädavajalikud asjad. Vähemalt ühe sellise minimalistliku ja otsekohese raamatu võib tõesti iga luuletaja endale lubada.
