06.12.2007, 00:00
Tristan Priimägi tunneb tuntud rõõme Joy Divisioni plaatide kordustrükkide seltsis
Irooniline, aga Joy Divisonil pole läinud kunagi nii
hästi kui praegu. Neid üritavad matkida sajad kloonid, ilmus Anton
Corbijni biograafiline film “Control” ja nüüd on
välja tulnud ka luksversioonid nende kolmest 80ndate alguse plaadist.
Üks maailma parimaid bände on nautimas populaarsust, mida talle
eluajal kunagi osaks ei saanud.
Joy Division
“Unknown Pleasures”
(Factory)
Kuulu järgi oli produtsent Martin Hannett lindistamise ajal toatemperatuuri nii maha keeranud, et Ian Curtisel tuli suust laulmise ajal auru. “I’ve been waiting for the guide to come and take me by the hand”, kõlavad esimesed sõnad albumil, mida võib pidada üheks kõige võõrandunumaks, introvertsemaks, emotsionaalsemaks.... neid omadussõnu võite siia oma äranägemise järgi veelgi lisada.
Epileptikust tüdrukule pühendatud “She’s Lost Control”, purustava igatsuse poeem “Shadowplay”, peaaegu-et-hardrock pilguheit allakäinud Manchesterile “Interzone” ja kõigi aegade parim lõpulugu nr 2, “I Remember Nothing”. Kokku kümme klassikut, millega võrreldakse kõiki plaate pärast seda. Vaid vähestel on selles võrdluses üldse kaasa rääkida. 10
Joy Division
“Closer”
(Factory)
Teisel plaadil lisab Joy Division oma monokroomsele paletile erinevaid halle toone. “The Atrocity Exhibition” alustab sõnadega “this is the way, step inside” ja viib meid kitarrivilinate ja robotite suguharu trummidega läbi kuueminutise avaloo. “Isolation” oma tantsitava sündikäiguga annab aimu sellest, kuhu hiljem arenes New Order. Kui osa lugusid siit veel meenutavad nende pungi juuri, siis kaks viimast lugu, “The Eternal” ja “Decades”, annavad plaadile kinematograafiliselt eepilise mõõtme, mis annab vaid aimu, mis oleks võinud tulla edasi. Viimane on ka kõigi aegade lõpulugu nr 1. 10
Joy Division
“Still”
(Factory)
“Still” oli Factory bossi Tony Wilsoni poolt pärast Curtise surma kokku pandud kogumik, mis aga on üllatavalt ebaühtlane, kuna plaadi teine pool on kontsertlindistus ja mingil põhjusel pole siia kogumikule lisatud mitut lugu, mida võib tänaseks lugeda Joy Divisioni kõige olulisemate hulka – puudu on “Atmosphere”, “Love Will Tear Us Apart”, “Transmission”... Samas ilma mõneta siit ei saa kuidagi hakkama, näiteks “Dead Souls” või “Something Must Break”. Hea, aga puudulik kogumik. 8
Ostmist väärt on kõik kolm. Lisaks tuleks aga otsida juurde kogumik “Substance”, kus on peal ka kõik need, mis “Stilli” pealt puudu.
Iga albumiga on kaasas laiv-plaat samast ajastust, need annavad aimu veidi teistsugusest Joy Divisionist. Ausalt öelda oleks võinud lisaplaatidele panna EPd ja singlid, aga julgen loota, et need ka varsti ühtede kaante vahel välja tulevad.
Joy Division
“Unknown Pleasures”
(Factory)
Kuulu järgi oli produtsent Martin Hannett lindistamise ajal toatemperatuuri nii maha keeranud, et Ian Curtisel tuli suust laulmise ajal auru. “I’ve been waiting for the guide to come and take me by the hand”, kõlavad esimesed sõnad albumil, mida võib pidada üheks kõige võõrandunumaks, introvertsemaks, emotsionaalsemaks.... neid omadussõnu võite siia oma äranägemise järgi veelgi lisada.
Epileptikust tüdrukule pühendatud “She’s Lost Control”, purustava igatsuse poeem “Shadowplay”, peaaegu-et-hardrock pilguheit allakäinud Manchesterile “Interzone” ja kõigi aegade parim lõpulugu nr 2, “I Remember Nothing”. Kokku kümme klassikut, millega võrreldakse kõiki plaate pärast seda. Vaid vähestel on selles võrdluses üldse kaasa rääkida. 10
Joy Division
“Closer”
(Factory)
Teisel plaadil lisab Joy Division oma monokroomsele paletile erinevaid halle toone. “The Atrocity Exhibition” alustab sõnadega “this is the way, step inside” ja viib meid kitarrivilinate ja robotite suguharu trummidega läbi kuueminutise avaloo. “Isolation” oma tantsitava sündikäiguga annab aimu sellest, kuhu hiljem arenes New Order. Kui osa lugusid siit veel meenutavad nende pungi juuri, siis kaks viimast lugu, “The Eternal” ja “Decades”, annavad plaadile kinematograafiliselt eepilise mõõtme, mis annab vaid aimu, mis oleks võinud tulla edasi. Viimane on ka kõigi aegade lõpulugu nr 1. 10
Joy Division
“Still”
(Factory)
“Still” oli Factory bossi Tony Wilsoni poolt pärast Curtise surma kokku pandud kogumik, mis aga on üllatavalt ebaühtlane, kuna plaadi teine pool on kontsertlindistus ja mingil põhjusel pole siia kogumikule lisatud mitut lugu, mida võib tänaseks lugeda Joy Divisioni kõige olulisemate hulka – puudu on “Atmosphere”, “Love Will Tear Us Apart”, “Transmission”... Samas ilma mõneta siit ei saa kuidagi hakkama, näiteks “Dead Souls” või “Something Must Break”. Hea, aga puudulik kogumik. 8
Ostmist väärt on kõik kolm. Lisaks tuleks aga otsida juurde kogumik “Substance”, kus on peal ka kõik need, mis “Stilli” pealt puudu.
Iga albumiga on kaasas laiv-plaat samast ajastust, need annavad aimu veidi teistsugusest Joy Divisionist. Ausalt öelda oleks võinud lisaplaatidele panna EPd ja singlid, aga julgen loota, et need ka varsti ühtede kaante vahel välja tulevad.