See, et bolševikud kustutasid 1918. aastal ööl vastu 17. juulit õdede, nende noorema venna, ema, isa ja neile ustavaks jäänud üksikute kaaskondlaste eluküünlad, on üldtuntud fakt, millega seonduvaid üksikasju on äsja ilmunud teose autor põhjalikult kirjeldanud raamatus „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad“ (Tänapäev, 2009).

Kuid mingis mõttes olid nelja õe elud läinud kaduma juba sünnihetkest alates. Ehk siis, kui saatuse tahtel oli neile määratud näha ilmavalgust isevalitsejast tsaari ja tema abikaasa tütardena. Selline erakordne päritolu asetas nad võrreldes Nikolai II miljonite alamate lastega hoopis teise maailma. Maailma, kus näiteks iga järjekordse tütre sünniga kaasnes suure rõõmuga ka mure poisslapsest troonipärija puudumise pärast. Sest dünastia seisukohast oli tsaarinna esmane ja kõige pakilisem kohustus anda vene troonile meessoost pärija. See oli mure, mida oma tütreid siiralt armastavad isa ja ema välja ei näidanud, kuid mida nad ignoreerida ei saanud ja ei suutnud.

« Avalehele 1 Kommentaari