Tsoon ja Suur Tsoon

Arvo Pesti, Olavi Pesti “Kirjad vennale. 15.04.1983–29.09.1986”
Ilmamaa, 2011. 192 lk.

Selle vapustava raamatu autorid ütlevad teose saatesõnas nii: “Tõenäoliselt selliseid kirjavahetusi palju säilinud ei ole – või kui, siis ühepoolsetena. Käesoleval juhul on ka “Suurest Tsoonist” saadetud kirjad ­säilinud tänu sellele, et neist üks esimesi ei jõudnud adressaadini. Seetõttu kirjutas Olavi järgmised läbi kopeerpaberi…” (lk 9). Vendade kirjavahetuse lugeja peaks aga meeles pidama, et aastatel 1983-1986 Permi oblastis range režiimiga vangilaagris viibival Arvol oli õigus kirjutada vaid kaks kirja kuus, seega pidi ta neisse kahte kirja mahutama teateid ja tervitusi kõigile lähedastele. Ise võis ta kirju saada rohkem, kuid pärale muidugi kõik ei jõudnud.

Heiki Ahoneni, Lagle Pareki ja Arvo Pesti kunagist “süüasja” ning kohtuotsust pole vaja siin üle seletada, sellest kõigest on Arvo Pesti niigi avaldanud mahuka uurimuse “Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987” (Tallinn, 2009).

Raamatu peategelane on kahtlemata noorem vend Arvo, kelle tegevus ja sõpruskond üleüldse sellise kirjavahetuse vajaduseni viisid. Kahtlemata on kirjad laagri ja KGB tsensuuri tõttu sordiini all, aga üllatavalt mitte eriti. Isegi “Suurjuudist”, Anatoli Šaranskist, Ukraina päritolu juudi dissidendist, praegu Natan Sharanskyna tuntud Iisraeli poliitikategelasest, jutustab Arvo liigse saladuslikkuseta, kuigi vaevalt et nad omavahel ainult malekäikudest rääkisid.

Tegelikult on selle kirjavahetuse sisuline telg siiski kahekõne tsooni ja Suure Tsooni vahel, mis paaris kirjas kisub isegi pisut solvunud erimeelsuseks mõlemalt poolelt. Olavi vihjab midagi “poolinfantiilsest toimimisest”, inimestest, keda poliitika ei huvita, ja ülekohtustest etteheidetest lähedaste suhtes. Sellele vastab Arvo: “Mõistetav, Sa pole põrgus käinud.” Olavi soovitab säilitada camus’likku eksistentsiaalset absurditunnet, kuid Arvo räägib (Tšaadajevi tsiteerides), et tõe ja vale vahel kõikumisest on vähe, vaja on tegusid. Siin ongi vahe – kas selles Suures Tsoonis tegutseda või mitte, kas minna tõekspidamiste kannul päris tsooni?

Samas on mõlema venna kultuurijanu ja -teadmised (Olavi suurepärased kultuuriülevaated, mida on nauditav tänagi lugeda!) lihtsalt kadestamisväärsed. Ning Arvo leiabki kogu aeg toetust ja mõistmist nii lähisugulastelt kui ka sõpradelt. Tema oligi ehk teiste hulgas haavatavam nagu pereinimesed ikka.

Dissidentlik tegevus “Lisanduste…” väljaandmisel, mis kestis pikemat aega, nõudis konspiratsiooni ja oli seetõttu ka vähem teada ega olnud laiema toetusega kaitstud – erinevalt sellisest ühekordsest aktsioonist nagu “40 kiri”, mis läks juhtumisi rahva sekka. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks “Lisanduste…” autorid Lagle Parek, Heiki Ahonen ja Arvo Pesti vangilaagrisse saadeti, “40 kirja” autoritega aga suurt midagi ei juhtunud.

Ma arvan, et see raamat peaks andma mõtlemisainet kõigile meile, kes päris tsooni ei sattunud, kes leppisid oma “lemmiktugitoolidega” Suures Tsoonis. Ning ei maksa unustada, et põrgus ära käinud inimesed vaatasid ja vaatavad meie ülejäänute tänastki elu teistsuguse pilguga. Hirm on see, mis mehe araks teeb, kõlavat üks Saaremaa vanasõna. Hirm ise hakkab juba ununema, ja hea, et nõnda on. Nii arvas ühes jutuajamises Arvo, see vend, kes ka seda raamatut koostas, aga selle ilmumist enam ei näe.