.Üksikasjalik lahtimõtestaja: Emma Donoghue sai “Toa” eest 2010. aastal Man Bookeri auhinna. (PA Wire/Scanpix)

Arvestades viimastel aastatel avalikuks saanud õudusjuhtumeid naistega, keda on aastaid majaalustes kambrites seksiorjadena vangis hoitud, ja lastega, kes ei ole kunagi näinud taevast, on isegi üllatav, et seda teemat ei ole veel ilukirjanduses ära kasutatud. Seda suurem oli kirjandusringkondade esialgne ettevaatus Emma Donoghue viimase romaani suhtes, mis just nimelt sellesse teemasse süveneb.

“Tuba” on lugu emast ja pojast, kelle elu kulgeb 11-ruutjalases kambrikeses. Kirjanik on tunnistanud, et romaani mõte hakkas idanema, kui ta nägi ajakirjanduses ilmunud fotosid viieaastasest Felix Fritzlist, kes astus maailma nagu marslane. Seestpoolt on tuba nagu iga teine: köök, voodi, vann, vetsupott ja soe vesi, telekas, hambapesu ja päevarežiim. Tilluke akna aseaine laes, kust lehtede või lume langemise aegu midagi näha ei ole. Väljastpoolt põõsastesse mattunud aiakuur, ainult et üks leidlik meistrimees on selle vanglaks ümber ehitanud.

Kui ajalehtedes selliseid juhtumeid käsitledes keskendutakse orjastaja tegude kirjeldamisele, siis Donoghue on valinud vastupidise tee. Tema võtab uurida suletud tingimustes elava naise ja lapse olukorra, mõtestab lahti nende motivatsiooni neis ebainimlikes oludes ellu jääda.

Lugeja astub sellesse miniellu poole pealt. Väikemees Jackil on sünnipäev, ta saab viieaastaseks. Sõna otseses mõttes kogu oma elu emaga ühes toas veetnud poiss on ilmselgelt üleliia tark, samas piirdub tema tarkus suuresti nende piiratud eluga. Ta peseb pärast iga sööki hambaid ning tunneb end oma tillukeses elus õnneliku ja turvalisena.

Üksikasjalikult kirjeldatakse söömist, pesemist, mängimist, sportimist, õppimist, telekavaatamist. Väikestest asjadest joonistub välja, kuidas isegi sellises olukorras suudab ema teha elu lapse jaoks rõõmsaks ja lihtsaks, koormamata teda sealjuures omaenese painetega. Lisaks kõigele muule, näiteks väikese lapse väikeses ruumis pidevas tegevuses hoidmisele ilma et energia ei hakkaks üle ääre ajama, oskab see noor ema silmas pidada tervise eest hoolitsemist, seda nii vitamiinide, võimalikult mitmekesise toiduvaliku kui ka igapäevaste sportmängude abil. Koolitundidest rääkimata. Jackil on täiesti tavaline õnnelik lapsepõlv. Tavaline? Jah, nii psühholoogid kui ka ebatavalistes oludes kasvanud inimesed kinnitavad, et väikese lapse jaoks on tema kasvukeskkond täiesti normaalne. Arusaamad hakkavad muutuma alles siis, kui laps puutub kokku lastega, kes elavad teistsugust elu. “Toa” puhul on isegi vanamees, kes aeg-ajalt õhtuti ema “külastab”, lihtsalt üks igapäevaelu tahke.

Nagu öeldud, keskendub Donoghue toa elanikele ja mitte vangistajale, keda ema ja poeg vestlustes vaid vahel mainivad. Ehkki ta on kõige selle põhjus ja ilmselgelt ka lapse isa, ei ole teda niisama hästi kui olemas, lastki ei ole ta kordagi näinud. Temast kuuleme vaid vihjamisi ja mehe tõeline olemus avaneb alles siis, kui ema otsustab Jackile ära rääkida tõe nende elu kohta, nii oma minevikust, välismaailmast, vanaemast-vanaisast, enda röövimisest kui ka Vanast Paganast, kes neid siin kinni hoiab.

Jättes vahele ema ja Jacki kuurist pääsemise keeruka ja leidliku operatsiooni, asume kohe raamatu teise osa juurde – elu juurde laias maailmas. Ka romaani sellesse poolde on Donoghue suhtunud tõsiselt ja mahult hõlmab see poole raamatust. Eks ole ju harilikult nõnda, et kui fotod meediast ära kaovad, inimesed unustatakse. Donoghue elab sügavalt sisse tegelaste vabanemisjärgsesse ellu. Jacki kohanemist vabadusega on kirjeldatud kaasakiskuva detailiküllusega. Kui palju on asju, mida me täiesti loomulikult teeme, mõtlemata, et neis võiks olla midagi ebatavalist. Näiteks treppidest üles-alla käimine. Või kõndimine, ilma et me pidevalt asjade vastu põrkaksime. Päevast päeva võõraste seltsis viibimine. Päike. Jackile on see kõik uus, nii nagu on uued ka kingad, vanaema, vanaisa, väikesed tüdrukud.

Otsekohe satuvad ema ja Jack tänapäeva raisakotkaste küünte vahele – neid jälitavad paparatsod, iga intervjuu ja esinemise eest tuleb küsida raha, nii et kohe tulevad mängu advokaadid ja käima lähevad viisteist minutit kuulsust, mis tuleb maksimaalselt ära kasutada, et oma ebakindlat tulevikku kindlustada.

Loomulikult on 19aastase lapse kadumine jätnud jälje ka tema vanematesse ja teistesse lähedastesse. Jacki vanaema on õnne tipul, vanaisa aga keeldub esialgu Jacki isegi vaatamast, nähes lapses vaid vihatud röövijat ja vägistajat.

Jah, kui üks probleem seisneb selles, kuidas vangistuses elanud inimene maailmaga (taas)harjub, siis teine probleem on see, kuidas suudavad vabaduses elavad inimesed nendega suhestuda. Ei ole neil ju tegelikult vähimatki ettekujutust sellest, mida inimröövi ohvrid üle on elanud ja milliseid lühiseid kannatanus on tekkinud. Ja on neil kannatust oodata, millal orjusest pääsenust saab jälle “tavaline” inimene? Ent kas peakski saama? Mida head on selles tavalisuses, kus nii paljud inimesed on õnnetud ja liigagi sageli omaenese mina käes vangis?

Nii vastuoluline kui see ka pole, on “Tuba” ühelt poolt šokeeriv ja jahmatav sissevaade vangistuses elavate inimröövi ohvrite maailma, teisalt südamlik jutustus emast, kes keskkonnast hoolimata suudab lapsele luua turvalise ja õnneliku elu.

Tahaksin siiski välja tuua möödalaskmise mehe nime tõlkimisel. See läheb vastuollu autori põhiideega mitte pöörata liiga palju tähelepanu või anda hinnangut röövija tegevusele. Kui inglise keeles on tema nimi Old Nick, siis eesti keeles Vana Pagan, mis on juba tõlkija isikliku suhtumise pealesurumine lugejatele. Kuivõrd tegemist on ingliskeelses ruumis asetleidva sündmustikuga ja poisi nimi on ikka Jack, miks ei võinuks siis vanamees olla Vana Nick? Vanapagan ei ole seda lisakonnotatsiooni millegagi ära teeninud.

Üks asi jäi siinlugejat küll piinama – kui ukse avamisel nii palju aastaid üht ja sama kombinatsiooni sisse toksida, kuluvad klahvid tahes-tahtmata ära ja kõige tavalisema neljanumbrilise kombinatsiooni puhul on siis ju ainult 1024 kombinatsiooni järele proovida! Võib aga olla, et Vana Pagan oli nii kaval, et vahetas seda iga natukese aja takka. Pagan teda teab.


Emma Donoghue
“Tuba”

Tõlkinud Hels Hinrikson. Hea Lugu, 2011. 320 lk.