Kes te olete, Louis Dandrel?

Ma olen muusik nii hariduselt kui ametilt. Olen pianist, helilooja ja minu eesmärk on viia muusika välja tema traditsioonilisest keskkonnast. Ajaloos on sarnased märgid olemas. Kui me asetame ennast kuuekümnendatesse  nn John Cage´i aega, siis  väljus muusika oma raamidest, ta tuli linna, parki jne. Ma korraldasin 1965 festivali nimega „Muusika linnas“, see muusika oli hästi erinev traditsioonilisest. Eesmärk oli segada muusikat keskkonna helidega, ka müradega. See on muusika , mis on mõeldud avatud ruumile. On üks asi kui me esitame traditsioonilist klassikalist muusikat vabas õhus, kuid on võimalus , et me loome seda muusikat koos sarnase avatud ruumiga. Sellelt pinnalt tekkis mul idee konstrueerida helidega uut avatud ruumi.

Milline on Tartus Eduard Tubina mälestusmärgi lahendus, kas esimest või teist laadi?

Kõigepealt akustilisest lahendusest. Mälestusmärgi asukohas puuduvad  nn  akustilised „parasiit“peegeldused. Sealne linnamüra on voolav ja sumbub kiiresti ja ruum on hästi avatud - see kõik on täpselt mõõdetav. Me oleme ka selle ruumi, kus projekt töötab, väga täpselt paigutanud. Kui me oleme töötava ruumi sees siis, me hävitame keskkonna müra.   Kui sa annad inimesele kuulata seda, mis teda huvitab, siis aju lülitab välja kõik selle, mis teda ei huvita.

Kui palju te olete tuttav Tubina loominguga?

Ma ei pea ennast Tubina eksperdist, kuid olen kuulanud kõike seda, mida Aili Vahtrapuu mulle on võimaldanud. Ja kindlasti on mul plaanis veel ja veel lugeda tema partituure.

Kes valib või komponeerib heliinstallatsiooni?

Seal on kolm erinevat tasandit. Kaks korda päevas kõlavad fragmendid Tubina loomingust ja nad on ajastatud raekoja kellaga st lõpevad enne täistundi. Selle valiku peaks nüüd tegema üks tõeline Tubina loomingu ekspert. Kogu ruum Tubina kujust kuni Vanemuise teatrini on kaetud kõlaritega. Nn orkestriruumis hakkab kõlama Tubina muusika väga täpsetel kellaaegadel, kuid  alati on võimalus aega varieerida, kas või nädalapäevast sõltuvalt.

Teine ülesanne on mul luua üks suur heliruum kuni teatrini, mis haarab endasse ka teekonna nn orkestriruumist  teatri peausteni ja selle esise . Orkestriruumi tagumine sein on interaktiivne, seal on kaksteist gongi , kui inimene puudutab ühte neist siis tekib üks vokaalne heli , mitte konkreetne noot vaid muusikaline fraas. Ma komponeerin teose kaheteistkümnele vokalistile – 3 bassi, 3 tenorit, 3 alti ja 3 sopranit. Sellest tuleb siis kogu kompositsiooni mänguline element, mis elustab selle orkestriruumi ning lisab ka inimhääle sinna  instrumentaalsesse keskkonda. See vokaalkompositsioon on ülesehitatud kohustuslikule orelipunktile, milleks on linna mürakeskkond. Veel on üheks minu ülesandeks kasutada seda heliruumi teatri tarbeks.

Enne etenduse algust ja ka vaheaegadel kohtuvad inimesed nüüd nn Tubina platsil, kus praegu kõlab etenduse alguse signaal (Evald Aav „Vikerlased“). Ma pisut laiendasin-varieerisin seda signaali ja ta hakkab jooksma stereofooniliselt Tubina kujust kuni teatrini nagu kutsudes seal viibijaid teatrisse. Kolmandaks iseseisvaks elemendiks peaks tulema raekoja kella ja Eduard Tubina dialoog. Mõte on selles, et kui raekoja kell lööb mingit aega, siis Tubin vastab talle.

Mis on konkreetne põhjus, mis teid ajendas tegelema sellise  loominguga?

Minus on selge ja konkreetne mälupilt II maailmasõja ajast (Dandrel sündis 1939 - toim) kui meie pere elas üle pommitamisi, varjudes nende eest maja keldrisse. Minu pianistist vanem vend keeldus varjendisse laskumast ning istus klaveri taha ja läbi lennukite müra, pommide vilina ja lõhkemise tausta jäi minu mällu igaveseks Mozarti sonaat, mida katkematult mängis minu vend.

Heli linnas tekitab ettekujutuse kirikust ja tema kellahelinast.

Kiriku näide on väga hea, ta on väga mitmetähenduslik- religioosne, arhitektuurne, urbanistlik märk, mälestusmärk, ideoloogiline märk ja eelkõige helimärk. Tema heli märgistab oma teritooriumi ja loob uue ruumi. Nagu lind , kes punub oma pesa ja tõuseb sellelt lauldes lendu, märgistades oma teritooriumi. Kui sa seda pesa või kirikut ei näe, siis sa kuuled ja hakkad teda otsima. See on nüüd see, mida me tahame luua Tartusse, me tahame märgistada Eduard Tubina ruumi Vanemuise teatri ees heliliselt.

Kas teie senised tööd (Pariis 2000, Mont Saint-Michel, Hong-Kong jne )  töötavad nii nagu te soovisite või ettekujutasite, kas nad on autori meelest õnnestunud või ebaõnnestunud?

Vastus on, et on olnud õnnelikke projekte ja ka õnnetuid. Kui töötada suhtes välisruum ja arhitektuur, siis on tihti vasturääkivusi. Kui on linn, siis on erinevad ja ettearvamatud kõrvalmürad, mis võivad ootamatult segada ja halvasti mõjuda, keskkond on pidevas muutuses, mida ei oleik  võimalik ette näha. Mont Saint-Michel´i mere äärne helimaastik eriti ei muutu, ega ole muutunud. Kajakad, tuul ja turistid on võrdlemisi jääv suurus ja planeeritav. Kuid kuigi Hong-Kongi katuseaedade heliline keskkond oli väga täpselt mõõdetud ja arvestatud, siis selle linnamüra nivoo kasv ei olnud planeeritav, ta väljus kontrolli alt. Tulemuseks oli, et meie töö kaotas mõtte.

Kas sama saatus ähvardab ka Tartut ?

Me võime Tartu väiksuse juures küllalt loogiliselt ette näha kui palju sealsete kitsaste tänavate juures on võimalikud mürakeskkonna muutused ja ma ei näe võimalusi ohtlikeks variantideks.

Tahan veel lisada, et see kõik, mis Tartusse tuleb on tegelikult baas, mis aja kulgedes võib muutuda, täieneda ja areneda mingis meile sobivas suunas.

Eduard Tubin 100

Kallastel 18. juunil 1905 sündinud ja Stockholmis 17. novembril 1982 surnud Eduard Tubin on eesti tähtsamaid heliloojaid, oma kümne sümfooniaga üks 20. sajandi suuremaid sümfoonikuid. Tubina Eesti-periood on Tartu keskne: 1928-1944 juhatas ta Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja 1931-1935 Vanemuise muusikaosakonna segakoori, oli 1930-1944 Vanemuise kontsertmeister-repetiitor. Põgenes 1944 vene okupantide eest Rootsi, töötas seal 1945-1972 Drottningholmi lossiteatri arhiivis ja juhatas Stockholmi Eesti Meeskoori. 

26. aprillil kirjutati Stockholmis Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias toimunud pidulikul tseremoonial alla leping Tubina “Kogutud teoste” väljaandmiseks, lepingu osapoolseteks orgnisatsioonideks muuhulgas Kuninglik Muusikaakadeemia ja Eduard Tubina Ühing.

Tubin hakkab vestlema Tartus raekoja kellaga.

Prantsuse helilooja Louis Dandrel teeb Eduard Tubina juubelipidustustele Tartusse heliinstallatsiooni. Toomas Velmet uurib, mis projektiga tegu.

19. mail avatakse Tartus Vanemuise teatri ees helilooja Eduard Tubina mälestusmärk, mille autoriteks skulptor Aili Vahtrapuu ja arhitekt Veronika Valk. Projektiga on ühinenud Pariisis Pompidou Keskuses asuva Ircam´i (Akustika ja Muusika Uurimise ning Kordineerimise Instituut) Helidisaini Instituudi direktor Louis Dandrel, kes teostab  mälestusmärgi juurde orgaaniliselt kuuluva heliinstallatsiooni.

Kes te olete, Louis Dandrel?

Ma olen muusik nii hariduselt kui ametilt. Olen pianist, helilooja ja minu eesmärk on viia muusika välja tema traditsioonilisest keskkonnast. Ajaloos on sarnased märgid olemas. Kui me asetame ennast kuuekümnendatesse  nn John Cage´i aega, siis  väljus muusika oma raamidest, ta tuli linna, parki jne. Ma korraldasin 1965 festivali nimega „Muusika linnas“, see muusika oli hästi erinev traditsioonilisest. Eesmärk oli segada muusikat keskkonna helidega, ka müradega. See on muusika , mis on mõeldud avatud ruumile. On üks asi kui me esitame traditsioonilist klassikalist muusikat vabas õhus, kuid on võimalus , et me loome seda muusikat koos sarnase avatud ruumiga. Sellelt pinnalt tekkis mul idee konstrueerida helidega uut avatud ruumi.

Milline on Tartus Eduard Tubina mälestusmärgi lahendus, kas esimest või teist laadi?

Kõigepealt akustilisest lahendusest. Mälestusmärgi asukohas puuduvad  nn  akustilised „parasiit“peegeldused. Sealne linnamüra on voolav ja sumbub kiiresti ja ruum on hästi avatud - see kõik on täpselt mõõdetav. Me oleme ka selle ruumi, kus projekt töötab, väga täpselt paigutanud. Kui me oleme töötava ruumi sees siis, me hävitame keskkonna müra.   Kui sa annad inimesele kuulata seda, mis teda huvitab, siis aju lülitab välja kõik selle, mis teda ei huvita.

Kui palju te olete tuttav Tubina loominguga?

Ma ei pea ennast Tubina eksperdist, kuid olen kuulanud kõike seda, mida Aili Vahtrapuu mulle on võimaldanud. Ja kindlasti on mul plaanis veel ja veel lugeda tema partituure.

Kes valib või komponeerib heliinstallatsiooni?

Seal on kolm erinevat tasandit. Kaks korda päevas kõlavad fragmendid Tubina loomingust ja nad on ajastatud raekoja kellaga st lõpevad enne täistundi. Selle valiku peaks nüüd tegema üks tõeline Tubina loomingu ekspert. Kogu ruum Tubina kujust kuni Vanemuise teatrini on kaetud kõlaritega. Nn orkestriruumis hakkab kõlama Tubina muusika väga täpsetel kellaaegadel, kuid  alati on võimalus aega varieerida, kas või nädalapäevast sõltuvalt.

Teine ülesanne on mul luua üks suur heliruum kuni teatrini, mis haarab endasse ka teekonna nn orkestriruumist  teatri peausteni ja selle esise . Orkestriruumi tagumine sein on interaktiivne, seal on kaksteist gongi , kui inimene puudutab ühte neist siis tekib üks vokaalne heli , mitte konkreetne noot vaid muusikaline fraas. Ma komponeerin teose kaheteistkümnele vokalistile – 3 bassi, 3 tenorit, 3 alti ja 3 sopranit. Sellest tuleb siis kogu kompositsiooni mänguline element, mis elustab selle orkestriruumi ning lisab ka inimhääle sinna  instrumentaalsesse keskkonda. See vokaalkompositsioon on ülesehitatud kohustuslikule orelipunktile, milleks on linna mürakeskkond. Veel on üheks minu ülesandeks kasutada seda heliruumi teatri tarbeks.

Enne etenduse algust ja ka vaheaegadel kohtuvad inimesed nüüd nn Tubina platsil, kus praegu kõlab etenduse alguse signaal (Evald Aav „Vikerlased“). Ma pisut laiendasin-varieerisin seda signaali ja ta hakkab jooksma stereofooniliselt Tubina kujust kuni teatrini nagu kutsudes seal viibijaid teatrisse. Kolmandaks iseseisvaks elemendiks peaks tulema raekoja kella ja Eduard Tubina dialoog. Mõte on selles, et kui raekoja kell lööb mingit aega, siis Tubin vastab talle.

Mis on konkreetne põhjus, mis teid ajendas tegelema sellise  loominguga?

Minus on selge ja konkreetne mälupilt II maailmasõja ajast (Dandrel sündis 1939 - toim) kui meie pere elas üle pommitamisi, varjudes nende eest maja keldrisse. Minu pianistist vanem vend keeldus varjendisse laskumast ning istus klaveri taha ja läbi lennukite müra, pommide vilina ja lõhkemise tausta jäi minu mällu igaveseks Mozarti sonaat, mida katkematult mängis minu vend.

Heli linnas tekitab ettekujutuse kirikust ja tema kellahelinast.

Kiriku näide on väga hea, ta on väga mitmetähenduslik- religioosne, arhitektuurne, urbanistlik märk, mälestusmärk, ideoloogiline märk ja eelkõige helimärk. Tema heli märgistab oma teritooriumi ja loob uue ruumi. Nagu lind , kes punub oma pesa ja tõuseb sellelt lauldes lendu, märgistades oma teritooriumi. Kui sa seda pesa või kirikut ei näe, siis sa kuuled ja hakkad teda otsima. See on nüüd see, mida me tahame luua Tartusse, me tahame märgistada Eduard Tubina ruumi Vanemuise teatri ees heliliselt.

Kas teie senised tööd (Pariis 2000, Mont Saint-Michel, Hong-Kong jne )  töötavad nii nagu te soovisite või ettekujutasite, kas nad on autori meelest õnnestunud või ebaõnnestunud?

Vastus on, et on olnud õnnelikke projekte ja ka õnnetuid. Kui töötada suhtes välisruum ja arhitektuur, siis on tihti vasturääkivusi. Kui on linn, siis on erinevad ja ettearvamatud kõrvalmürad, mis võivad ootamatult segada ja halvasti mõjuda, keskkond on pidevas muutuses, mida ei oleik  võimalik ette näha. Mont Saint-Michel´i mere äärne helimaastik eriti ei muutu, ega ole muutunud. Kajakad, tuul ja turistid on võrdlemisi jääv suurus ja planeeritav. Kuid kuigi Hong-Kongi katuseaedade heliline keskkond oli väga täpselt mõõdetud ja arvestatud, siis selle linnamüra nivoo kasv ei olnud planeeritav, ta väljus kontrolli alt. Tulemuseks oli, et meie töö kaotas mõtte.

Kas sama saatus ähvardab ka Tartut ?

Me võime Tartu väiksuse juures küllalt loogiliselt ette näha kui palju sealsete kitsaste tänavate juures on võimalikud mürakeskkonna muutused ja ma ei näe võimalusi ohtlikeks variantideks.

Tahan veel lisada, et see kõik, mis Tartusse tuleb on tegelikult baas, mis aja kulgedes võib muutuda, täieneda ja areneda mingis meile sobivas suunas.

Eduard Tubin 100

Kallastel 18. juunil 1905 sündinud ja Stockholmis 17. novembril 1982 surnud Eduard Tubin on eesti tähtsamaid heliloojaid, oma kümne sümfooniaga üks 20. sajandi suuremaid sümfoonikuid. Tubina Eesti-periood on Tartu keskne: 1928-1944 juhatas ta Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja 1931-1935 Vanemuise muusikaosakonna segakoori, oli 1930-1944 Vanemuise kontsertmeister-repetiitor. Põgenes 1944 vene okupantide eest Rootsi, töötas seal 1945-1972 Drottningholmi lossiteatri arhiivis ja juhatas Stockholmi Eesti Meeskoori. 

26. aprillil kirjutati Stockholmis Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias toimunud pidulikul tseremoonial alla leping Tubina “Kogutud teoste” väljaandmiseks, lepingu osapoolseteks orgnisatsioonideks muuhulgas Kuninglik Muusikaakadeemia ja Eduard Tubina Ühing.