Harfimängija ja helilooja Liis Jürgens (23) esindab sellist inimliiki, mille hääbumiseks on tänapäeva maailmas olemas kõik eeldused. Kõrvalt vaadates tundub ta täiesti ebapraktiline, idealistlikult ja puhtast armastusest muusikat tegev tütarlaps, kel pole aimugi, mis tööd ta pärast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri lõpetamist tegema hakkab. Kuna ta aga end liigse muretsemisega pingesse ei aja, võib uskuda, et asjad tema maailmas kulgevad kõige õigemat ja paremat teed pidi.

Liis on ühtviisi andekas ja hinnatud nii heliloomingus kui harfimängus, seega "vanamoodne" muusikutüüp - helilooja, kes on ühtlasi tugev interpreet. Ta elab, armastades oma kahte armastust, ega oska öelda, kummaga ta rohkem tegeleb.

"Kui mängin harfi, ei tule mulle meeldegi, mis asi see komponeerimine on," ütleb ta. "Kõige raskem on hetk, kui tuleb valida, kas kirjutada lugu või harjutada harfi, kui peab ennast just nagu käristama, et end kahe nauditava asja vahel jagada."

Kui valik on tehtud, siis Liis keskendub ning elab käesolevasse hetke ja tegevusse nii sisse, et unustab kõik muu. Mõeldes Liisi omadusele keskenduda üleni ühele asjale, tuleb kohe silme ette kaks pilti temast - diivaninurgas istuv Liis rääkimas endast ja muusikast, panemata tähele midagi, mis tema ümber toimub või kõlab, ning Liis suures Berliini raamatupoes, pühendunud kogu olemusega türkiissinisele tindile, mille ta pärast tunniajast kaalumist üliõnnelikuna ära ostab.

Head kirjutus- ja joonistusvahendid on üks Liisi kirgi. Maalimist ja joonistamist on ta mõnda aega Vano Allsalu ja Mall Nukke juures ka tõsisemalt õppinud.

Harfi mängivad maailmas vähesed. Liis sattus selle pilli juurde 11aastaselt, olles armunud pilli kõlasse. Pillisse armumine tundus talle parim motivatsioon pikaajalisteks õpinguteks. Oma esimest harfiõpetajat Zvenika Sillamaad (Ivo Sillamaa ema ja Janika Sillamaa vanaema) peab Liis oma elus väga oluliseks inimeseks. Harf on kallis, endale seda osta ei jaksa ja peab käima koolis harjutamas. Sellepärast on Liis poole elust elanud koolimajas.

Praegu on Liisi harfiõpetaja juba pikemat aega selle ala parim Eestis - Eda Peäske. Ühe aasta on ta pilli õppinud ka Viini Muusika ja Kaunite Kunstide ülikoolis.

"Viini tänavapildis domineerib pillikohvriga inimene," näib Liisile, "see annab väga hea ja kindla tunde."

Viinis imetles ta kaasõpilasi, kes olid pühendunud ainult harfile, ja imetles ka ühele alale andumise suurepäraseid tulemusi, aga temas endas on komponeerimise vajadus saatuslikult tugev.

Liisi kompositsiooniõpetajad on olnud Mati Kuulberg, Alo Põldmäe ja Helena Tulve. Kalleimat hariduse andmise vormi, individuaaltunde, oskab Liis hinnata. "Võimalus õppida nii, et õpetaja räägib ainult sinuga ainult sinu probleemidest on suur luksus ja vastutus."

Peaaegu kõik teosed, mille Liis on kirja pannud, on ka kontserdil esitatud. Aga varem tehtud töödele ta tagasi vaadata ei taha. "Muusikast kuuleb alati välja, kui rumal või tark inimene selle loomise ajal oli. Ma ei taha vaadata oma kunagise käsitööoskuse piire."

Sellest normaalsest kriitikast hoolimata on Liis teadlik, et tal on heliloojana juba 23aastaselt oma nišš ja oma publik. Publik, kes hindab tema loomingut, millest on kuulda, et see on sündinud ponnistamata, hindab Liisi muusi ka vaimukust, vabadust, kiikse, süüdimatut julgust ja kerget absurdsust. Ise oma teoseid esitades on Liis mänginud ka klaverit ja harfi korraga. Tema seni kõige populaarsem teos on akadeemia esimesel kursusel kirjutatud "Bulgakovi laulud" metsosopranile ja saksofonile. Sagedane osaline tema lugudes on elektroonika, mille avarustes on teda juhendanud Margo Kõlar.

Liis ütleb, et ta "kukub järjest rohkem ühiskonnast välja". Lehti ei loe, uudiseid vaatab harva ja hoiakuga "nojah". Samas mõjub see enamiku silmis ebapraktiline, lapselikult rõõmustav ja oma maailmas elav tüdruk paljude taipamiste poolest kadestamisväärselt varaküpselt. Tema valikud on teadlikud. Teadlik valik on seegi, et kui Liisil on raha, ostab ta raamatu, plaadi või kirjatarbe ja kaifib neid võib-olla tühja kõhuga.

Liisile on oluline läbida pikki vahemaid - rattal, tõukerattal, minisuuskadel, kõndides.

"Ainus normaalne jalanõu meie tingimustes on kirsasaabas," ütleb ülipeente sõrmedega kleenuke tüdruk suurte saabaste nööre sõlmides, "ainult nendega saab käia 20 kilomeetrit 20kraadise külmaga."

Kuhugi jalutamist või rulluisutamist võrdleb Liis oma ajusoppide külastamisega. Liis ütleb, et on seoste fänn. Ta otsib kogu aeg kõige seost kõigega, aga see ei pea kuhugi viima. Liikumine on hea seostamise harrastamiseks ning annab ka muidu vaba ja kerge tunde. Kergust ja vabadust pakub ka enda kiilaks ajamine. Seda on Liis viimastel aastatel mitu korda teinud.

Kord oli klassivend muusikakeskkoolist tutvustanud Liisi oma tüdrukule sõnadega - see on meie klassi friik. Algul tundis Liis end puudutatuna, siis leidis sõnastikust seletuse, et "friik" tähendab millelegi väga pühendunud inimest, ja tundis, et selle määratluse järgi ta ju ongi friik. Jumal tänatud, et Liis Jürgens on Eesti muusika friik, tänu sellele on ta juba 23aastaselt nii "olemas".