TÜDRUKUD & POISID
Käisin tänavu kevadel üle hulga aja eesti koolilastega kohtumas. Ühes harilikus koolis. Selliseid on kümneid. Päike paistis, porine maa sulas jää alt välja.Kõigest võis näha, et ollakse kaugel, inimtühjal karmil põhjamaal. Paksude padrikute ja võsa alla jäänud põldude keskel.Sosnovski karuputke, puukide, metsamarutaudi, võitleva ateismi ja viinakatku meelevallas.
Kool oli vaene, aga puhas. Hoole ja armastuse ning käepäraste vahenditega oli tehtud parim, mis seal teha andis.Teismelised tüdrukud oma salgutatud juuste ja tänavuse kevade pluusikestega nägid välja enam-vähem nii nagu teismelised tüdrukud Saksa, Shveitsi või Itaalia maakohtades.Tüdrukud nagu tüdrukud ükskõik-kus. Järelikult pidid nad mõtlema enam-vähem samadest asjadest, mis need teised tüdrukud seal tihedasti asustatud, üleni ülesharitud ja aastasadade jooksul kultiveeritud maadel.
Padrikute ja võsade tagant tulnud, karmil põhjamaal elavate koolitüdrukute näoilmed ja väljanägemine rääkisid üsna ühemõtteliselt seda, et loodusteadlaste sõnu tuleb võtta tõsiselt, kui nad väidavad, et tegurid, mis mõjutavad elusolendite käitumist, toimivad teisiti, kui on arvatud ja et kõiki maailma olendeid ühendab üks ja sama hoovus , kõik siplevad ühes ja samas võrgus, olenemata sellest, kus nad parajasti elavad.
Mäletan, et ma naeratasin oma kodukootud teadusemõtte peale üksjagu pilkavalt, sest kes ei teaks, kuidas koolitüdrukud pildilehti neelavad. Juukseshniti-magasinid ja Fashion-TV on su loodusteadus ja metafüüsiline võrk, ütlesin ma endale muiates.
Aga näoilmed?, sattusin ma segadusse. Neid ei saa järele teha, need kas on olemas, või pole! Terved karjad kaugete maakolgaste keskealisi naisi määrivad endid nendesamade kreemidega, mida nad suure ilma pildilehtedes näevad, sätivad selga samu hilpe, mida suure ilma naisedki, kuid kuna nad MÕTLEVAD teistest asjadest, on neil teine näoilme ja kõik see kange kreemitamine ja sättimine jookseb tühja.Niiöelda maha visatud raha!
Järelikult pidid need eesti külakoolitüdrukud olema oma mõtteviisilt saksa ja itaalia tüdrukutega sarnasemad, kui nende emad saksa ja itaalia tüdrukute emadega! Need tüdrukud kuulusid pealtnäha mingisse täiesti teise maailma, kui nende emad.
Mind see asi üllatas.
Kui ma selle kõik ära olin mõtelnud , ( kusjuures mu suu muidugi käis ja rääkis nendesamade tüdrukutega elust ja kirjandusest, nagu nad tahtsid ), tuli mulle pähe natuke kiuslik küsimus,kuhu need pealtnäha nii selgesilmsed ja arusaajad tüdrukud hiljem kaovad. Miks nad suurt midagi poliitikas ega kultuuris ära ei tee.Miks nende selgetest silmadest ja vaba maailma näoilmest suurt tolku pole.Miks nad lasevad labasel TIBIL laiutada.
Tüdrukud, eriti kui nad on niiöelda KÕRGEMATE huvidega, on teadagi kanged jutustama , mis nad mõtlevad ja mis nad kõik teeks,kui oleks raha ja võimalusi. Raha ja võimalusi pole aga kunagi ega kuskil piisavalt, ja nii jäävadki eesti tüdrukute suured teod tegemata.
Siinkohal tuli mulle meelde minu armas I. B. Singer ja tema sõnad selle kohta, mis inimesi elus ja raamatutes kõige rohkem huvitab: „Mõni võib teile tundide kaupa jutustada, mis ta mõtleb, kuid seda, kes ta tegelikult on, saab otsustada siiski ainult tema tegude põhjal. Moodsa psühhoanalüüsi suurim eksiarvamus on see, et mõtete ja tunnete põhjal saab inimese üle otsustada. Lugege kord piiblit. Seal pole iial juttu sellest, mis keegi mõtles, vaid ainult sellest, mis ta tegi. Taavet tegi seda ja Saul toda ja Joonatan kolmandat. Ka ajalehest ei loe te kunagi, mida keegi mõtles, vaid ainult seda, mis ta tegi. Sellepärast loevadki inimesed ajalehti ja piiblit palju rohkem, kui raamatuid.“
Saalitäie tüdrukute seas oli ka neli- viis poissi. Samuti selgesesilmseid. Poisid omi mõtteid ei avaldanud, kuulasid teraselt ja vaatasid metsiku pilguga, mis andis märku sellest, et mõtted olid nii tõsised ja küsimused nii eksistentsiaalsed, et nende ainus lahendus võis olla tegu, hoolimata rahast ja võimalustest.
Sellest maal - käigust alates hakkasin eesti inimesi terasemalt vaatama ja panin tähele, et tüdrukute ja poiste vahel on Eestis veel sügavam kuristik kui tüdrukute ja keskealiste naiste vahel.
Siinsed tüdrukud oma näoilmetelt ja väljanägemiselt oskavad jätta mulje nagu kuuluksid nad ühemõtteliselt ja selgelt samasse kultuuriruumi, kuhu saksa ja shveitsi tüdrukud.Oma tegudega pole nad seda veel jõudnud tõestada.Tüdrukud on niiöelda allkirjata vekslid.
Suurem hulk siinseid poisse seevastu oleks nagu täiesti teisest tõust, pärit kusagilt kaugetelt endise Ida-Euroopa porilagendikelt. Või nagu vangimajast. Päris paljud poisid meenutavadki oma väljanägemiselt ja ilmelt kas ärakaranud või siis just-vabaks-lastud vange.
Mõtted, mis nende nägusid kujundavad, peavad millegi poolest olema sarnased vangide mõtetele. Ahistus ja tähelepanust ning armastusest ilmajäämine sarnane vangide ahistusele ja ärapõlatuse- või alaväärsusetundele. Teod nii heas kui halvas mõttes etteäraarvamatud nagu vangide teod. Kuid siiski teod. Kahjuks, või õnneks.
Igatahes ei klapi praegused poisid oma ilmetelt ega olekult kuidagi kokku praeguste tüdrukutega. On nagu kaks erinevat tõugu, kes ei räägi ühist keelt ja kes on pärit erinevatest maailmadest. Miks? Millest see tuleb? Kuhu see meid viib?
Võib- olla on need valusamad küsimused, kui esialgu paistab? Kui need äkki pole koguni meie rahva eluküsimused?
Kirjanik üksi sellele vastata ei oska. Tema teatavasti on kanaarilind kaevanduses.
