Tuhandeid kilomeetreid vägilase turjal
Ekspeditsioon Siberisse algab õigupoolest Sankt-Peterburgist, kus Krasnojarskisse suunduvale lennukile istume. Peterburi lennujaama turvakontroll on esimene märk terrorihirmust, mis venelasi valdab. Väiksemadki kahtlustäratavad esemed pagasis peab ette näitama, kel aga veidikenegi tumedam nahavärv, võib arvestada range läbiotsimise ning küsitlusega. Bürokraatiast Venemaal rääkida ei maksa – see on läbi imbunud kõigest ja kõigist. Lihtsam on pea norgu lasta, pilk maha lüüa ning nõustuda kõigega, mida ametnik soovib – vastasel korral ootab pikk ja põhjalik kadalipp.
Külmale maale
Lennureis Peterburist Krasnojarskisse on pikk ja kurnav. Esmalt oma pikkuse tõttu, teisalt ilmnevad teekonnal ootamatud raskused. Vahemaandumine Kemerovos pikeneb, sest lennujaamas olles tabab piirkonda võimas äikesetorm, mis välistab tundideks igasuguse lennuliikluse. Öö möödubki lennujaama restoranis istudes ning aega surnuks lüües. Ei jää ka olemata probleemid kohalikega, kes, öö läbi napsutanult, Pribaltika elanikega tüli norima hakkavad. Suuremast rüselusest päästab vaid seltskonda imbunud Vene armee kõrge ohvitser.
Väikesest külakesest miljonilinnaks kasvanud Krasnojarsk ei üllata millegagi. Kui vaid välja arvata ülikõrged hinnad: näiteks imetilluke portsjon pannkoone (pliine) maksab restoranis Eesti rahasse ümberarvestatult ligi 90 krooni. Muus osas on tegu tüüpilise, viiekümnendate ja hilisema perioodi kaootilist arhitektuuri esindava linnaga, mille lähim vaste Eestis oleks Sillamäe.
Ööseks suundume mägedesse, kus käreda mägijõe kaldal puhkemajakestes ööbime. Viimaste loojangukiirte valgel tormavad kõik vette, et päeva higi ja väsimus maha pesta. Järskude kaljuseinte vahel tormlev jõgi on sedavõrd kiire vooluga, et rabab esimesel hetkel jalust ning lohistab mitukümmend meetrit allavoolu, enne kui mingi pidepunkti leiame. Kuid vesi on see-eest nii soe, et mõnedki eestlased tunde vees sulistavad ja lainetel end hellitada lasevad. Kuni viimaks päike kuldsete mäetippude taha vajub ja maale laskub hämarus.
Jenissei kruiis
Varahommikul väljub jõelaev, mille pardal algab eestlaste ekspeditsiooni tuhandete kilomeetrite pikkune loksumine põhja poole. Sama marsruudi läbisid aastakümnete jooksul sajad tuhanded küüditatud, teiste seas ka kümned tuhanded eestlased.
Jenissei jõgi on üks maailma kuuest suurimast jõest, esmapilgul tundub aga küll kitsas ja tavapärane. Ent voolukiirus on sedavõrd tugev, et ujuma minna ei soovitata – vool ja keerised viivat inimese lihtsalt ära. Eelmisel õhtul käredavoolulistes mägijõgedes suplemise kogemus on kõigil veel liiga hästi meeles ning keegi ei ürita vägilase Jenisseiga rinda pista.
Meie 1953. aastal valminud laev pole vist ehitamisest saati ühtegi suuremat uuenduskuuri läbinud. Igal juhul võib seal igal sammul kogeda ehedat nostalgiat. Puitvooderdisega koridorid, nikerdused trepikäsipuudel, stiilne restoraniosa – neid võib veel positiivselt kirjeldada. Aga palju on ka negatiivseid detaile – ära lagastatud peldikud, lakkamatult üürgav laevaraadio. Vargusi laeval vist eriti ei kardeta, sest paljud hoiavad oma toitu ja muid asju kajutiakna taga, kõigile tekil jalutajatele kättesaadaval. Vähemalt reisi esimestel päevadel on seal tänu tuulehoogudele ka ainsad jahedad paigad, sellal kui laevas ja päikese käes valitseb põrgukuumus.
Laevareis osutub erakordselt tüütuks ja kurnavaks. Oma osa selles on ajavahel Eestiga, millega lõpuks ei õnnestugi ära harjuda. Teine oluline tegur on ebamugavus ja räpasus laeval, mis meeleolu morniks muudavad ja mõnelgi seedimise segi löövad. Keegi tarkpea mainis, et “Venemaal ei saa kaine olla” – suur osa kohalikest, kes laeval sõidavad, paistavad seda reeglit ka eesrindlikult järgivat.
Infotehnoloogilise elustiiliga eestlastele tundub normaalne, et kõikjal, kus viibime, on olemas ka mobiililevi. Sedasi on lood esimesed tuhatkond kilomeetrit mööda Jenisseid põhja poole kulgedes. Ent ühel hetkel levi lõppeb ning järgmised tuhat kilomeetrit mööduvad täielikus eetrivaikuses. Tagantjärele selgub, et kodused on selle aja jooksul paaniliselt üritanud helistada ning mõnigi on tundnud muret ekspeditsiooni käekäigu üle.
Mõnusateks vahepaladeks reisil kujunevad vahepeatused asulate juures. Spetsiaalselt laevarahva tarbeks on igasse sadamasse püstitatud ajutine turg, kust saab kohaliku naturaalmajanduse produkte kaasa osta. Muu hulgas ka kohalikku ehedat samagonni, mis maksab 140 rubla liiter.
Külad ise jätavad väga trööstitu mulje. Selliseid hütte ja lobudikke kohtab Eestis harva, seal on aga tegu tavaliste elupaikadega, kus inimesed veedavad terve elu. Enamik Jenissei-äärseid asulaid on alguse saanud samas paiknenud sunnitöölaagritest, kuhu Nõukogude võim ka tuhandeid eestlasi küüditas. Ühes sellistest küladest – Igarkas – peavad eestlased ka lühikese mälestusteenistuse ning jõepervele püstitatakse suur puurist Siberis hukkunud eestlaste mälestuseks.
Mida edasi põhja poole, seda enam kliima jaheneb. Päev päeva järel muutub loodus kiduramaks, jõeperved kõrgemaks. Külade arv kallastel suureneb ning paljude juures on näha ka kunagiste koonduslaagrite jälgi – kõrgeid puitaedasid, okastraattõkkeid ning valvurite torne. Aeg-ajalt võib silmata kauguses ka uuemaid militaarrajatisi, mis meenutavad hiiglaslikke kosmoseteleskoope.
Pikapeale harjuvad kõrvad laevaraadio ööpäevaringse muusikavalikuga ning kohati kipub jalg vene estraadiga kaasagi tatsuma.
Põrgu eeskoda Taimõr
Maabumine Dudinka sadamalinnas toimub tunde planeeritust hiljem. Ent sellest ei ole ka suurt probleemi, sest oleme juba mõnda aega kulgenud polaarpäeva mõjualas. Isegi kell kolm öösel on tänavail valge ning tunne kui Eestis suvisel õhtupoolikul. Kuigi sadam asub Põhja-Jäämerest mõnesaja kilomeetri kaugusel, maabuvad Dudinkas suured ookeanilaevad. Meie väike jõelaevake tundub nende kõrval imetilluke.
Taimõri poolsaarele saamiseks on vajalikud eriload, mille hankimine venemaalastelegi raske, välismaalastele peaaegu võimatu. Läbi raskuste ning Taimõri kuberneri ja Norilski linnapea kaasabil saime need load juba varem kätte ning seetõttu Dudinkas probleeme maale minekuga ei esine.
Majade vundamendid vajuvad aasta-aastalt aina sügavamale pinnasesse, põhjustades varinguid ning tekitades seintes haigutavaid auke. Need üksikud kohad, kus rohi kasvabki, on ta hooldamata. Ent kui veidi järele mõtleme, siis pole võimatu, et umbrohul lastakse tahtlikult vohada – et säilitada muidu hallis ja igikeltsases ümbruses mõnigi eredam ja rõõmsam laiguke.
Kui Dudinka vaadatud, istume bussi, et suunduda järgmisesse suletud linna Norilskisse. Vihma tibutab ning madalal hõljuvad pilved varjavad vaate kaugemale. Isegi sellest vähesest, mis silme ette jääb, piisab mõistmaks, kuidas “looduse kroon” inimene on sealkandis tegutsenud. Loodus on rüüstatud, maakamar pahupidi pööratud. Hoolimatult üle ja läbi mägede veetud teed ja raudteed, elektriliinid, kanalid. Piirkonna järved ja jõed pidavat olema erakordselt reostatud, ent sellest hoolimata näeme mõnegi ääres kalamehi saaki passimas.
Mida lähemale jõuame Norilskile, seda tihedamalt näeme tee serval suuri tööstuskomplekse. Palju on kaevandusi ja tehaseid, mis juba ammu hüljatud ning mille ehitised lagunevad karmides ilmastikuoludes. Kõikjal vedeleb metallkonstruktsioone ja tehasesisustust, mis happevihmade käes lihtsalt roostetab ja laguneb. Eesti metalliärikad võiksid mitu põlvkonda Taimõri poolsaarel tegutseda ning jõuaksid ikkagi ära vedada vaid murdosa sealsetest lõpututest metallijääkidest.
Tegutsevatest tehastest möödudes kiirendab bussijuht tempot. Tegu on salajaste tööstuskompleksidega, kus töödeldakse väärismetalle ja paljusid teisi maavarasid, mis Taimõri põues leiduvad. Iga järgmine pilv, millest läbi sõidame, on uue lõhna ja uue värvitooniga.
Kuuleme lugusid kommunistlikest lööktööprojektidest, mille käigus tundrasse hiigellinnasid ehitati, mis hiljem hüljati. Sõidame meiegi mööda mitmest tondilinnast, kus kvartalite viisi kõrguvad tühjad majad, mustavad aknad süngelt möödujaid jälgimas. Kahjuks jääb nägemata paik, kuhu utoopiliste ideede autorid tahtsid rajada kuplialuse linna, mis pidi olema muust maailmast eraldatud ning kus inimesed otsekui ulmefilmis oleks pidanud elama täielikus isolatsioonis. Ent ka teele jäävad hüljatud linnad mõjuvad väga rusuvalt.
Reisi lõpp-punkt Norilsk on maailma põhjapoolsuselt teine tööstuskeskus. Seal leiduvad maailma suurimad niklivarud, mille kaevandamist ja töötlemist juba oma teekonnal igal sammul nägime. Hiiglaslikud maagilaadungid on muutnud Norilski kohaks, mille kõrval Wall Street oma rahalise väärtusega poisikesena tunduks.
Norilsk ise on alguse saanud vangilaagritest, mis olid ühed karmimatest ja julmimatest Nõukogude Liidus. Praegu on Norilsk rikas linn, kus palgad vene keskmisest tunduvalt kõrgemad. Ent igal asjal on oma hind – tänavatel näeb väga vähe lapsi või vanureid. Sündivus pidavat piirkonnas olema üliväike ning enamik inimesi pensionieani ei ela – seda just saastatud ümbruse ja ebatervislike tööolude tõttu.
Ekspeditsiooni Siberisse lõpetab kohalikele traditsioonidele vastav õhtu hotellitoas, kus laua peale laotatud ajaleht ning sellel samakapudel, Jenissei kala ja seapekk. Kohe selgub ka, et hotellis on “täisteenindus” – toatelefon heliseb ning hurmav naishääl pakub seltsilisi õhtu veetmiseks. Nood jäävad küll kutsumata, ent järgmiste Norilskisse minejate jaoks on telefoninumber üles kirjutatud.
