”Tühirand” – maal armastusest ja ängist.
Mis asja!? Diletandid, amatöörid lähevad klassiku surematu teose kallale!? Hoia ja keela, kas aukartust enam üldse ei ole! Umbes nii reageeris kultuuriavalikkus, kuuldes nädalapäevad pärast Mati Undi kaduvikuteele minekut, et kaks noort meest hakkavad "Tühiranna" põhjal filmi väntama. Veiko Õunpuu (tuntud kui Marko Raadi "Agent Sinikaela" produtsent, maalikunstitudeng, kolumnist) ja Rain Tolk (saanud tänaseks juurde tiitli "näitleja", kuigi tema näitlejatee algas juba Esto-TVs) aga tegid põikpäiselt idee teoks, sõna pildiks, puhtalt sisemisest vajadusest (Tarkovski "Peegel": "Kunst, see on vajadus, mitte elatis").
Kiirelt kohustuslik lühisünopsis: pisut neurootiline, abieluga puntrasse jooksnud intellektuaal Mati (Rain Tolk) organiseerib teadlikult konfliktse olukorra – ta lükkab maalilaagrisse sõidu edasi ja loodab oma naise Helina (Maarja Jakobson) armukese Eduardi (Taavi Eelmaa) embusest tagasi võita. Nädalavahetus viiulikunstnikust Eduardi suvekodus on täis süüdistusi, meeleheidet, enesehaletsust, ängi, üksindust. Väikese inimese eksistentsiaalse siseheitluse raamiks on igavikuline loodus – meri, vabastav tühi rand, eksitav ürgmets… Mure ei upu viinapudelis ja soolane merevesi ei pese seda maha. Mati ees on kaks teed, kuid ta valib kolmanda.
Loos on kafkalikku absurdi, Undi dialoogidest leiab koomikat, eneseirooniat. Hädavajalik tegelane, kes ei lase meie kannatavatel kangelastel väga diibiks minna, on Naabrimees (Juhan Ulfsak), kes esindab tavamõistust ehk süsteemi, kus kõik on selge – maa peal ei magata, siin ei pargita jne. Aga need teised ei taha kuuldagi sellest, mida "ei tohi" ja "kuidas peab", vaid järgnevad sisemisele sunnile õnne suunas, teadmata, kust teda päriselt otsida.
Mitmed eeskujud hakkavad silma – kahtlemata Skandinaavia suurim inimloomuse ekspert ja looduse hingestaja Bergman, aga ka Tarkovski "Peegel" ja "Stalker". Hiina ja Jaapani seisundifilmid... Aga ikkagi, nii nagu "Tühiranna" tegelased ei sobitu sellesse kuratlikult eesmärgipärasesse maailma – sest neil on vaid küsimused, ja pole vastuseid; nad on teel, nad otsivad –, nii ei sobitu ka see film hästi ühtegi kehtivasse raami. Ta on katse kõneleda ja kõnetada, ilma "sihtgruppe" määramata ja statistikat tegemata. Seega paistab ta Eesti tootepõhise – trahh-trahh, lastefilm, trahh-trahh, rahvafilm – filmipoliitika valguses silma. Ta on eksperimentaalne kunstfilm ja autorifilm üheskoos. Mitte et see fakt nüüd iseenesest jalust nõrgaks peaks võtma.
Maalikunstniku taustaga režissöör on iga kaadri nagu joonlauaga läbi komponeerinud – ta kasutab meelega üliharva suurt plaani, jättes meie argise armastusloo kangelased taamale, kaadrisügavusse üksi. Ei saa salata, minu jaoks röövib too ülim komponeeritus ühel hetkel filmilt ka võimaluse temast emotsionaalselt osa saada. Külm, distantseeritud, kauge võõras mure. Keegi näitlejatest ei suuda ennast ega oma valu kordaminevaks mängida. Imetlen küll visuaalselt kadedakstegevalt kaunist lõpptulemust, milles suur roll operaator Mart Tanielil. Ja näen, et režissöör teab, kuidas pilt, sõna, heli moodustavad kujundikeele, ja ta ei libastu kordagi.
Kirjandusteadlased on kirjasõnasse raiunud, et Undi tekstimaailm on muljete, emotsioonide, aistingute kollaaž. Kõik-kohe-siin-ja-praegu. Õunpuu võtab selle kasutusse, monteerides filmi keskpaika ootamatu kollaaži, mis seob assotsiatiivselt mineviku ja tuleviku, töötades nagu alateadvus, mis väljendub unenägudes.
"Tühirand"
Stsenarist ja režissöör Veiko Õunpuu.
Operaator Mart Taniel.
Lugu: Mati Undi "Tühirand".
Osades: Maarja Jakobson, Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak.
Alates 19. jaanuarist kinos Sõprus.
Vastab Veiko Õunpuu, maalikunstnikust filmilavastaja
Mulle meenub üks anekdootlik lugu. Te olla Mati Undiga filmi tegemisest rääkinud, ning ta jäi mõttega rahule, aga helistas hiljem, ja küsis, kas peab ikka Ken Saan tema autobiograafilist rolli mängima. Ta ajas Esto-Tv-kad Rain Tolgi ja Ken Saani lihtsalt segamini? Kuidas see täpselt oli?
Saatsime Matile stsenaariumi ja helistasime paar korda. Tema luges stsena läbi ja kiitis heaks, mainis veel, et on ise Shakespeare’igi teinud, miks siis meie ei võiks tema teksti järgi teha. Kes on ta lavastusi näinud, teab, et ta käis ise klassikutega üsna vabalt ringi. Naljakas oli jah see, et talle jäi mulje, et me soovime Ken Saani peaossa, ja ta helistas Taavile (Eelmaa, Eduardi osatäitja – toim.) ja kurtis, et ei mõista sellist valikut.
Miks just "Tühirand", mis selles loos sind (ja kaasstsenarist Rain Tolki) kõige rohkem kõnetas?
"Tühirand" on ennekõike väga hea tekst ja kuigi literatuurne, on ta mingil määral ka filmilik, meelelisi muljeid tekitav. Eks oli seal ka äratundmist, võimalust samastuda. Samas mõte armastuse või õigemini ühte sorti õnne võimalikkusest on mind noore mehena ikka huvitanud.
Minu jaoks on film siiski üldjoontes külm, taotluslikult ligipääsmatu, eemalolev, distantsilt vaadeldav nagu maal (ülinapilt suuri plaane, mistõttu me ei saa tegelaste vahetust kannatusest osa). Kuidas sa seda põhjendaksid?
Sellele, et film ei ole emotsionaalne, vaidleksin vastu, aga sellest rääkimiseks jääb siin vist ruumist puudu. Ma otsisin võimalust teha teisiti, erutuda intellektuaalsemalt, leida emotsioon pigem lõppjäreldusest. Mind ei rahuldanud ühe lihtsa suveloo lavastamise võimalus. Ja maalikunstnikuna tahtsin seda teha just nii, viimistletud vormis. Omamoodi sundis see vorm ennast meile lausa peale – võimalik, et kõik oleks teisiti, kui meil oleks olnud raha veerevtehnika jaoks. Aga meie käsutuses oli vaid statiiv ja operaator Mart Tanieli jõuline õlg.
Kas näitlejate tööga oled rahul?
Mis puutub näitlejatöödesse, siis vaadates üldiselt eesti filmide taset, ei pea siin vist keegi silmi maha lööma ja mingeid erimeelsusi enda ja näitlejate vahel ei mäleta. Ühel momendil Maarja, kes on väga tagasihoidlik ja kannatlik inimene, küll karjatas, et antud stseeni sellistes tingimustes ei ole võimalik mängida (tegelased olid üksteisest väga kaugel). Aga ta ei taibanud, et ma alles mõtlen seda stseeni välja, et asi polnud lõplik.
Maarja Jakobsoni filmi kutsumise üle on mul ääretult hea meel, talle ei jätnud me ju stsenaariumi kirjutades eriti palju ruumi, kuid selle jäetu ulatuses on ta meisterlik. Ja tema eksootiline ja fotogeeniline välimus... Teda võib lihtsalt vaatama jäädagi.
Raini ootamatu talent lõi lausa pahviks, kuigi tema sõbrana oli mul siseringi infot ja alust head rolli oodata. Mingil määral võib vaatajaid alguses segada tema Esto-TVga kujunenud kuvand, aga kui nad eelarvamusest üle saavad, näevad nad suurepärast rolli. Ma ei mäletagi, kuidas, aga juba kirjutamise faasis langes Eduardi roll Taavile, kellele ma andsin praktiliselt vabad käed seda ise kujundada. Mirtelil ja Juhanil olid kahjuks nii väikesed rollid, et neil polnud võimalustki eriti näidelda, kuid see vähenegi oli väga hea.
Mille poolest sa nüüd ise targem oled, mida see filmisuvi andis?
Muutunud on see, et kui varem ma ainult aimasin, kuidas filmi teha, mida jälgida, mida karta, siis nüüd ma juba arvan teadvat. Julgus mängida on märkimisväärselt suurenenud. Samuti ehk julgus vajaduse korral jääda tõsiseks, mitte kohe kippuda stseeni koomiliselt kergendama.
Kuidas edeneb sinu järgmine filmiprojekt, nukufilm "Lihakombinaat"?
Stsenaariumi kolmas variant just valmis, varsti peaksin hakkama storyboard’iga tegelema. Kuna selle projektiga sai alustatud enne, kui "Tühirand" reaalseks muutus, siis on ta praeguseks veidi unarusse jäänud. Peale tungivad ju ka mõtted uutest filmidest, mida juba kohe ja praegu tahaks tegema hakata...
