Tuhkatriinu, Carmen, Kleopatra
Helen Lokuta on meie ooperilaval eriline nähtus. Kuigi ametlikult metsosopran, tundub aeg-ajalt, et tegemist võiks olla dramaatilise sopraniga. Uskumatuna kõlab, et selline habras olend on võimeline tipptasemel laulma näiteks Ortrudi osa Wagneri “Lohengrinis”.
Eesti ooperipubliku jaoks on oluline, et vähemalt seni on Helen jäänud truuks meie rahvusooperile ja osanud pakkuda ikka ja jälle üllatusi. Ka seekordne Carmen Heleni esituses on hoopis teisest puust, kui harjunud oleme.
Lavastaja Walter Sutcliffe’i käe all valminud “Carmen” on Estonias juubeli-hõnguline kümnes lavastus ja Helenile teine kord selles rollis üles astuda. Nii mõnigi kriitik on seda hinnanud kui kevadhooaja parimat osatäitmist.
Ühel ilusal kevadisel hommikupoolikul saan Estonia teatri vastas olevas kohvikus Heleniga kokku. Helen näeb välja pilkupüüdvalt elegantne, seljas suvine seksikas kleidike, mis jätab kahtluse, et tegemist võiks olla mõne kuulsa disaineri loominguga. Look’ile panevad punkti rukkilillesinised eriti kõrge kontsaga kingad, mis rõhutavad soodsalt Heleni sinisilmi ja jätavad ruumi ka fantaasiaks. Mõne šansoneti jalas oleksid sellised ekstravagantsed jalanõud labased, aga Helenil on oskust ja joont neid väärikalt kanda. Ma ei saagi teada, kas kohvikukülastajad tundsid Helenis ära meie rahvusooperi solisti või vaatasid teda kui elegantset ja kaunist noort naist.
Helen, kas olete kuulus?
Kuulus? Ei oska kohe öeldagi, ooperipublik pole meil ju väga suur. Igatahes tundis mu ära inimene, kes tõi kaotatud pangakaardi Estonia valvelauda ja teatas, et on leidnud meie primadonnale kuuluva eseme. (Suur tänu talle!) Kindlasti pole ma nii kuulus kui superstaari-saate tähed.
Kas olete loomingulise vormi tipus või on veel arenemisruumi?
Arvan, et olen praegu sellises küpses eas, laulja jaoks peaks see aeg pikk olema ja loodetavasti kestab see minulgi kaua. Praegu saan teha suuri rolle, olen nendeks igas mõttes valmis. Arenguvõimalusi on kindlasti ka. Samuti unistan jõuda maailmalavadele.
Lauljatel hääl areneb, muutub. See on positiivne nähtus – ei saa öelda, et varem polnud hääl nii hea kui praegu ja vastupidi. Hääl on praegu palju küpsem ja ma saan teha rolle, mida kümme aastat tagasi poleks kindlasti repertuaari võtnud. Loodetavasti on ka kümne aasta pärast rolle, mida mul just siis on paras aeg ette võtta.
Kas liuglete laval oma andel või olete rohkem töötegija?
Minu meelest on anne laval olemise eeldus, aga et laval olla ja suuri rolle teha, see tähendab mõtestatud töö tegemist. Minu erialal on see väga oluline, muidu jääks lavakarjäär lühikeseks. Hääleaparaat on õrn ja hääle oskamatu kasutamisega võib selle üsna lihtsalt igaveseks kaotada. Laulja olemine eeldab korralikku häälekooli, oskust aastaid koormust taluda, ilma et kvaliteet kannataks.
Kui hästi te tunnetate oma hääleaparaati, kas saate alati aru, mis häälele sobib ja mis võib seda kahjustada?
Ma tunnetan väga hästi oma hääleaparaati ega lase seda rikkuda ebasobiva repertuaariga.
Käisin just Riias professor Anita Garanča (Riiast pärit maailma ühe juhtivama metsosoprani Elīna Garanča ema – aut.) juures end täiendamas. Pean temast kui õpetajast väga lugu, tema nõuanded on asjalikud, tal on oskust anda mulle suuremat enesekindlust ja uut jõudu teha selliseid rolle, nagu mul on, ning suurt koormust taluda.
Olen sellise perioodi õnnelikult üle elanud, kus noore laulja tuhinas võetakse ette raskeid osi, mis võivad hääle igaveseks rikkuda. Arukas repertuaarivalik, oma hääle võimaluste tundmine, õige tehnika – see on pika karjääri eeldus. Ooperimaailmas võtab tippu jõudmine palju rohkem aega kui popmuusikas. Õppimisprotsess on piisavalt pikk, selleks ajaks kui lavale saad, oled juba üsna kogenud ja küps.
Kas pidev vormis olemine, range distsipliin vahel ära ei tüüta?
Vahel on raske küll, eriti siis, kui on palju etendusi, lisaks pingeline prooviperiood. Sel ajal palju endale lubada ei saa, pühendud tööle. Ennast tuleb piisavalt jälgida, töö- ja puhkeperioodid peavad parima tulemuse saavutamiseks paigas olema. Oleme nagu sportlased – pingutame ja harjutame iga päev, meil on spetsiifilised harjutused. Kõik see peab olema täpselt välja mõõdetud. Nagu sportlasel võistluse ajaks, nii mul etenduse ajaks. Ennast liialt ära kurnates võib tulemus olla nigel.
Kas teete laval tööd või mängite ja laulate?
Mängin ja laulan. Vahel on öeldud ka, et küll sul on lihtne, muudkui laula ja lõõrita ning makstakse veel peale ka. Selline suhtumine on omamoodi tunnustus, sest kui publik näeb, et laval tuleb kõik lendleva kergusega, siis see näitab, et olen saavutnud teatud professionaalse taseme. Publik ei tohigi seda tohutut tööd rolli taga näha.
Lendleva kerguse saavutamiseni viib pikk ja hoolikalt läbi mõeldud tehniline töö, vahel ka loobumine nii mõnestki isiklikust ettevõtmisest. Ühe rolli ettevalmistamine on pikk periood. Lavale minnes pead olema värske, ettevalmistunud, heas vormis.
Kas hakkate vahel lavastajaga vaidlema?
Üldiselt ei hakka ega pea seda ka õigeks, sest lavastajal on oma kontseptsioon ja kui lavastajaga vaielda ja millegi ümbertegemist nõuda, siis laguneks ju lavastuse terviklik ülesehitus koost. Loomulikult pean ma kontseptsioonist aru saama ja arutelud sel teemal käivad asja juurde.
Vahel kritiseeritakse lauljaid lavastusliku poole pealt, minu arust pole see õige – see on ülekohtune lauljate suhtes. Ma teen laval ikka seda, mida lavastaja on tahtnud, minu poolt on laulu ja mänguga lavastaja nägemuse elluviimine. Vahel oledki lavastuse ohver.
Kas olete piisavalt tunnustust saanud? Kas publikule antu tuleb aplausina tagasi?
Laval olles annad endast kõik – südame, hinge, hääle. Vahel tundub, et inimesed küll tunnetavad seda, aga ei julge või ei oska sind kiita ega tänada, kuigi etendus meeldis. Sellest on kahju, sest mulle on publiku arvamus alati väga tähtis olnud, olen ju nende jaoks seda kõike teinud ja palju vaeva näinud. Ilmselt on tegemist eestlaste tagasihoidlikkusega, mujal esinedes tullakse pärast etendust lava taha, kingitakse lillesülemeid, kallistatakse, tänatakse.
Olen Eestis tagasisidet ikka saanud ka, aga tahaks küll rohkem. (Naerab). Liigse tähelepanu üle kurta pole veel tulnud.
Praegusel ajal püüavad paljud lavastajad lavastada ooperit nii, et publikul ei jääks võimalust pärast aariat plaksutada. Lauljale annavad aplausikohad juba etenduse ajal tagasisidet, samas on need lauljale soodsateks lõdvestushetkedeks. Minu meelest on aplausikohad ooperikultuuri osa.
Ka praegune “Carmen” on nii lavastatud, et plaksutamisvõimalust pärast aariaid pole “ette nähtud”, aga sellele lavastusele tuleb see kasuks, kuna rõhutab loo katkematust ja intiimsust. Ooper on selline eripärane kunst, kus publikust võib keegi ka keset aariat püsti karata ja braavo! hõigata. Mulle isiklikult see meeldib, tekitab üleva meeleolu.
Vaatajana saalis olles plaksutan alati pärast meisterlikke aariaid ja karjun braavo ka vahele, kui laulja seda väärt on. Pärast sellist emotsioneerimist saan ma tavaliselt kaasvaatajate vihaste ja nördimust väljendavate pilkude osaliseks. Ma ei saa sellest aru. Tean, kui väga on lavalolijaile sellist tunnustust vaja, ja seepärast ei tee neist pilkudest väljagi. Ooper on ju emotsionaalne ja üleelusuuruste tunnetega kunst!
Auhinnad, preemiad, kas neid on piisavalt?
Olen neid ikka saanud. Superpreemia, mille just hiljuti sain, SEB publikupreemia 2011 – see soojendas südant kõige rohkem, et just tavalised inimesed said avaldada arvamust. Sain kinnitust, et publikule läheb korda, mida ma laval teen, ma suudan pakkuda neile emotsioone ja mind armastatakse. See oli väga-väga suur tunnustus!
Teie ja popmuusika?
Absoluutselt ei välista. Olen isegi mõelnud, et mõne poplauljaga võiks küll koos midagi ette võtta. Olen unistanud laulmisest koos Tõnis Mäe või Tanel Padariga ... Ja Rannapiga läheksin tuurile ka. Ma tegelikult juba laulan popmuusikat, aga see on vaimulik popmuusika.
Räägiks nüüd “Carmenist” ka. Millal te ise esimest korda “Carmenit” laval nägite?
Esimest korda nägin “Carmenit” Vivian Kallastega Vanemuises eesti keeles ja 90ndate lõpus Estonias Riina Airennega.
Kes teile maailmalavadelt Carmenina on muljet avaldanud?
Väga häid Carmeneid on maailmas palju, säravaid tippe on olnud nii eelnevates põlvkondades kui ka meie ajal. Minu lemmikud on Elīna Garanča, Angela Gheorghiu, Rinat Shaham, muidugi ainulaadsed Teresa Berganza, Jelena Obraztsova, Agnes Baltsa, Renata Tebaldi ja Elisabeth Schwarzkopf.
Olete kahes Estonia lavastuses (esimene esietendus aastal 1998 – aut.) Carmen olnud. Kumb teile rohkem meeldis?
Mulle meeldis väga ka esimene lavastus, mul oli hea assistent, kuid teise puhul sain lavastusprotsessis olla algusest peale. Aga need kaks Carmenit on täiesti erinevad, tänu sellele oli rollilahendus uus. Meil oli lavastajaga hea klapp ja see on lavastuse ettevalmistamisel väga oluline.
Kuidas roll valmis?
See on minu jaoks väga isiklik küsimus ning raske on defineerida teatud protsesse, mida läbid kogu lavastuse valmimisprotsessis. Tunnen, et olen selle rolliga saavutanud suurema lavalise vabaduse ja enesekindluse.
Kas tunnete, et Carmenis on midagi ka teist endast?
Ma arvan, et see roll sobib hästi mu olemuse ja temperamendiga, samuti köidab mind Carmeni osa mängulisus. Carmenina saad laval teha kõike, temas on nii palju erinevaid tahke, millega tegeleda.
Walter Sutcliffe’i soov oli näidata Carmeni tegelaskuju ebatraditsioonilises võtmes, rohkem tütarlapselikuna, tema ise ei pea midagi olulist tegema, teised püüavad tema tähelepanu võita. Carmeni ilu, sära, sarm ja salapära ajavad mehed hulluks. Ta on hunt, hüpnotiseerides kõiki nagu tahtis ja omades nii võimu teiste üle.
Kui oluline on lavapartner?
Lavapartner on väga oluline, see, mida tema teeb, mõjutab ka mind. Ma ei saa mängida väljaspool partnerit. Ideaalis peaks laval partnerite vahel tekkima sünergia, siis on asi “tõeline” ja publik tunnetab selle kohe ära. Kahjuks ka vastupidi.
Saalist tundus, et Obertoga on elektrit ja kirge rohkem.
Mul oli väga hea sünergia nii Mart Madistega kui ka Fulvio Obertoga. Josédena on nad mõlemad laval väga tugevad tegijad, laulavad ja näitlevad hästi ning see säde, mis laval partnerite vahel tekib, seda tuleb osata hoida.
Kuidas suhtud Carmeni prantsuskeelsetesse kõnetekstidesse?
Väga hästi. Minu arvates aitavad need loost paremini aru saada, süžeeliine jälgida ja pealegi olid need Bizet’ originaalvariandis juba olemas. (Retsitatiivid on pärast Bizet’ surma teise helilooja poolt kirjutatud – aut.). Siiani on meil Estonias lavastatud vaid retsitatiividega varianti. Poolteist aastat tagasi, kui teada sain, et pean prantsuse keeles laval rääkima, hakkasin kohe oma prantsuse keelega tööd tegema. Praegu on maailmas trend just kõnetekstidega variandi lavastamine.
Järgmised rollid?
27. jaanuaril 2012 peaks esimest korda meie lavale jõudma Händeli ooper “Julius Caesar”, mille muusikaline juht on Andres Mustonen, lavastaja Georg Rootering Saksamaalt. Ja minul on Kleopatra roll (ütleb Helen ootusärevalt)! Veel üks saatuslik naine!
Briti päritolu lavastaja Walter Sutcliffe debüteeris Eestis 2009. aastal Mozarti “Così fan tuttega” Estonias, ja tegi seda hästi. Ootusi seoses Georges Bizet’ “Carmeni” lavastamisega õhutas nüüd omakorda režissööri promointervjuu (“Ma tunnen, et me oleme loomas midagi tunnustust väärivat,” ütles ta ise Sirbis) ja lubadus tuua “Carmen” Estonias esimest korda lavale kõnedialoogidega, nagu see helilooja originaalversioonis oli (esimest korda mängiti kõnedialoogidega “Carmenit” Eestis dirigent Lilyan Kaivi projektina juba 2006 Tartus vabaõhuetendusena).
See plaan oli Sutcliffe’il puhas õnnestumine. “Carmeni” melodramaatilised tegevusliinid konkretiseerusid ning kangelaste egoistlikud motiivid saavutasid selguse ega jäänud erinevalt siiani ülipopulaarsest retsitatiivsest variandist ebamääraseks. Ka kaks esimest vaatust andsid lootust, pakkudes Sutcliffe’i kontseptsioonis siiski “Cosist” traditsioonilisemat instseneeringut, mis laveeris üsna osavalt lavastuslike stampide ja kujunduses ooperi kuulsaid tegevuspaiku konkretiseerivate Sevilla olustikuliste detailide vahel. Oli näha, et lavastaja interpreteerib 19. sajandi realistlikku ooperit 19. sajandi realistliku kunsti kaudu, taotluseks aja ja ruumiühtsus (mida lõhkus ja segas aga pretensioonikas, kuid sisuliselt primitiivne videoprojektsioon). Ent kolmandaks vaatuseks olid ta ideed otsa saanud, kaks viimast vaatust kubisesid lavastuslikest klišeedest ja kordustest ning ka ebausutavatest, puistest ja abitutest liikumisjoonistest ja rollilahendustest (silmatorkavaim finaalis: kiremõrvarist Don Josést sai sadistist psühhopaat).
Et ka solistide ansambel oli ebaühtlane ja nii mõnigi laulja minu arvates tõenäoliselt talle mittesobivas osas (nähtud koosseisudes avaldas muljet Helen Lokuta esinemine; tublid olid ooperikoor ja iseäranis poistekoor), langes ooperi teokstegemise raskus tegelikult orkestrile – ning seda tegid muusikud Risto Joosti energilisel ja täpsel dirigeerimisel kohati lihtsalt suurepäraselt. Nii kaunist kantileeni ja fraasikujundust kui “Carmeni” teises (Don José nn lilleaarias) ja kolmandas (sissejuhatuses) vaatuses, ei mäleta Estonia orkestrilt kaua kuulnud olevat (lisaks Olev Ainomäe oboesoolo).
Harry Liivrand
■Alustas lauluõpinguid Tartu H. Elleri nimelises muusikakoolis ning 2002. aastal lõpetas Eesti muusikaakadeemia. Aastail 2003–2004 õppis Karlsruhe Ooperiakadeemias, 2006–2008 täiendas end EMA magistrantuuris prof. Jaakko Ryhäneni juures. 1994. aastal sai ta Eesti noorte lauljate konkursil I preemia, 2005. aastal Vilniuse Teatri- ja Muusikaakadeemia rahvusvahelisel lauljate konkursil II preemia ja eripreemia.
■Helen Lokuta töötab aastast 2001 vabakutselise solistina ja alates 2006. aastast solistina Rahvusooperis Estonia, 2004. aastast osaleb Tõnu Kaljuste projektiteatris Nargen Opera. Tema rollide hulka kuuluvad Carmen (Bizet’ “Carmen”), Angelina (Rossini “Tuhkatriinu”), Brangäne (Wagneri “Tristan ja Isolde”), Ortrud (Wagneri “Lohengrin”), Polina (Tšaikovski “Padaemand”), Dorabella (Mozarti “Così fan tutte”), Maddalena (Verdi “Rigoletto”), Eboli (Verdi “Don Carlo”), Anna (Tubina “Barbara von Tisenhusen”), Nina (Mari Vihmandi “Armastuse valem”), Esimene diplomaat (Tüüri “Wallenberg”), Annio (Mozarti “Tituse halastus”), Clarice (Prokofjevi “Armastus kolme apelsini vastu”), Euridice (Glucki “Orpheus”) jpt.
■Lisaks on Helen Lokuta osalenud solistina mitmete suurvormide ettekannetel (Verdi, Salieri ja Fauré reekviemid, Pergolesi “Stabat Mater”, Pärdi “Cecilia, vergine romana” ja soolokantaat “L’abbé Agathon” jm).
■2005. aastal pälvis Helen Lokuta Pille Lille Muusikute Toetusfondi aasta noore muusiku tiitli. 2006. aastal Eesti Teatriliidu aastaauhinna nimirolli eest Rossini “Tuhkatriinus” ja Õpetaja ning Ingli rolli eest Tõnu Kõrvitsa ooperites “Tuleaed” ja “Mu luiged, mu mõtted” ja Harjumaa teatripreemia. 2007. aastal pälvis Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia kaalukate lavarollide loomise eest. 2008 Richard Wagneri Ühingu stipendiaat. 2010. aastal valis ajakiri Marie Claire ta Eesti mõjukaimaks naiseks. 2011. aastal võitis Lokuta SEB publikupreemia.
