Tuimus ja trots
Kui mõnda aega jälgida Kasahhi režissööri Guka Omarova filmi “Skiso“, eriti just sealsete tegelaste rõõmutuks kurnatud elukeskkonda, tundub, et see keel on juba täiuslikuks lihvitud, klišee piirile arendatud. Me tunneme ära postsovetliku ülessongitud tühermaa koos kapitalismi poolt sinnasamasse maha laaditud tootmisjääkidega ning küsimus on ainult selles, miks on too inimvaenulik absurdipilt kusagil kellelegi ikka veel nii veetlev - näiteks hea maine ja ilmselt hea maitsega Lääne festivalide jaoks.
Ka “Skiso“ on kiita saanud ja ma ei ütle, et teenimatult. Ta ei ole halb film. Aga kogu see viis, kuidas ta ennast kommunikatsiooniahelasse sätib, lausa provotseerib mõnesugust tunnustavat alavääristust. Neid näib olevat nii mõnusalt kerge auhinnata – ja hoida neid siis sel viisil mõnusas turvalises kauguses nagu mistahes muud etnograafilist eksootikat.
Suur osa kriitilise meelelaadiga kunstist saab oma dramaatilise jõu ja kaalukuse sellest, et seab kõigepealt püsti fassaadid, dekoratsioonide jõulise külluse ja siis ründab neidsamu fassaade tõeotsija pöörase kirglikkusega. Dekoratsioonid kistakse suurejoonelise hooga maha ning nende tagant rebitakse too tõde rabeleva ja vastupunnivana päevavalgusse. Aga “Skiso“ tahab meiega rääkida hoopis teistmoodi. Filmi esimestest kaadritest on tajuda, et siin fassaade justkui ei olegi. Nad oleks nagu juba ette maha võetud. Realistlik, ilustamata tõde on algusest peale esil ja nähtaval, meie jaoks välja valitud ja vormistatud.
Seejärel edeneb kogu pilt triviaalsete detailide järgnevuse kaudu. Meile antakse kõige argisemad pisiasjad justkui luubi all, kõnekate ja kaalukatena. Nad kõik avanevad vaikselt, kestavad seni, kuni tunduvad olulised, kestavad kauemgi ning nende tühisus tegelikult isegi kasvab, võimendub selle käigus. Kogu film saab sedasi oma liigutaval moel igav. Meilt kui vaatajatelt ei oodata kindlasti mitte seda, et hakkaksime taolist rutiinset reeglipära kunstina mõistma ja talle teatud ülevaid mõõtmeid omistama. Hoopis vastupidi – pigem soovitakse kuulda meid tunnistamas, et seal äkki ei olegi kunsti. Et äkki on poeesia on justkui liiga nõrk kohtudes selliste halastamatute argise elu riismetega.
Aga see on üpris teadlik silmamoondus mu arvates. Kogu alasti troostitu nukruse demonstratsioon kulub filmile tavaliselt ära ikka vaid selleks, et nõnda oleks efektsem päriselt tundeliseks, sentimentaalseks minna. Ja teeb selles suunas katset ka see film – päris lõpukaadrites kohe kindlasti.
Aga “Skiso“ on tegelikult kokkuvõttes ikkagi hoopis parem ja seda lihtsalt tänu nimikangelase karakterile (Olzhas Nussupajev). Teismeline poiss, pidurdunud käitumisloogika ja pikaldase taipamisega (sellest ka tema hüüdnimi) ei suuda ilmselgelt midagi õieti ihaldadagi. Ta on võimetu asju taipama ning õigel ja valel vahet tegema, kuid elu sunnib talle peale ühe keerulise valiku teise järel ning mingil moel liigub ta kogu aeg edasi – keset verd, vägivalda ning armastuse erisuguseid avaldusi. Tema tulemuslikkus sellel teel tekitab pikapeale iseäralikku rahutust. Näib nagu kaitseks Skisot tema trotslik tuimus. Tuimus, milles pole midagi ülevat või valgustatut. Ta nagu lihtsalt poleks veel ärganud. Aga see pole ka süütus. See on ikka seesama tühjus, sama fassaadide puudumine, aga nüüd juba tõeliselt väljakutsuval, mis sest et vaiksel moel.
Kõige rutiinse kiuste on sugenebki siia loosse üht-teist salapärast. Nii et kui filmi lõpp tahab anda meile saalis justkui lihtsustavat melodramaatilist lootust, ei tea me ometi täpselt öelda, kust me selle lootuse leida võiksime.
“Skiso”
2004 PÖFFi Grand Prix võitja. Kasahstan, Venemaa, Prantsusmaa, 2004. Kinos Sõprus alates 6. maist.
