Tuleb hea pähkliaasta...
“Reigi õpetaja”
Autor Aino Kallas.
Lavastaja ja dramatiseerija Aare Toikka.
Mängivad Peeter Raudsepp,
Katariina Lauk, Robert Annus, Indrek Saar, Aarne Mägi, Kutt Kommel jt.
Kuressaare Linnateatri esietendus 25. juulil, vanas Sadamaaidas.
“Reigi õpetaja” lavale (ja ekraanile)
tulemisi on saatnud ebaõnn, lausa niisuguses mahus, et võrdlused
“Macbethiga” kipuvad inimestel üle huulte libisema. Sestap
õnnistas kirikhärra nii Kuressaare Linnateatri suvise
mängukoha (pärast seda, kui valitud peaosaline oli haigestunud ja
vargad lavastuse sündi torpedeerisid ja...) kui ka teatritrupi, sest kaua
sa kannatad.
Uudiskünnis maad võtnud põua ajal
oli sellega juba ületatud.
Lõpuks lavale
jõudnuna oli üle kolme tunni vältav
kohtusaalidraamaks – vaatajad olid samuti enese tahtmata ses protsessis
kohtumõistjad – kohendatud lavastus teatrisündmuse
mõõtu küll. Kuressaare teatri põhiliselt
külalistest koosneva trupi jaoks selgelt eneseületamine ja Vat-Teatri
juhilt Aare Toikkalt üks küpsemaid ja läbimõeldumaid
lavastusi, mida ma näinud olen. Ja kogu sellesuvise, juba nõnda
palju sõimata saanud võsateatri maastikul üks korralik
jändrik kadakas.
Niisiis – Paul Lempelius (Peeter
Raudsepp), kes juba avarepliigis ennast auväärt kohtuhärrade ees
(Indrek Saar, Aarne Mägi, Kutt Kommel) sünnihoroskoobi ja
tähtede seisuga välja püüab vabandada – et temal juba
kord selline äkiline Skorpioni iseloom olla, mis parata – on
Hiiumaale pagendatud kirikuõpetaja, kelle karjäär
Tallinnas Toomkoolis lõppes ootamatult, kui üks noor poiss surma
sai, ja kuigi Lempelius õigeks tunnistati, jäi teda kahtluse vari
elu lõpuni piirama.
Selles kentsakas jumalamehes kohe on
midagi kuratlikku – pimestav armukadedus esiteks, kerge käega kipub
ta lööma oma naist, kerge käega sakutab oma kogudust, sest nood
igasugu ebajumalaid kummardavad ja mitte meie isa sõnade järgi ei
käi... Ja tema hallutsinatsioonid, mille elustamises tuntav
Toompere-Wiiralti-absindi-fantaasiate mõju, annavad tunnistust, et kurat
tegelikult ikkagi õpetajahärra sisse pugenud. Raudsepp saab kohati
naelapea pihta, aga mitut puhku paistab ta sisemine ebakindlus välja
– teksti andmiseks jäävad nii mõnedki kohtusaalis
esitatud pihtimused-meenutused, jõudmata sõnade tähenduse
taha.
Selle hetkeni, mil tema kohtas oma naist
Catharina Wyckenit (Katariina Lauk, kes mängib kogu tüki
hirmuäratavalt ühes registris, ja väga valju noodi peal,
jäädes nii oma hüsteerilistele emotsionaalsetele pursetele
vaatamata literatuurseks, kaugeks ja kirjeldavaks), oli tema ka kirglik
luigekütt – aga nii kui tema oma luigekaelset kaasat nägi, nii
tema käsi enam laululuiki küttima ei tõusnud. (Ärgu
pandagu mu keelekasutust pahaks, aga üks asi, mis lavastusest koju kaasa
tuli, oli just see Aino Kallase arhailine kõnepruuk – sagedasti
esinevad “elik” ja “kaas” jne.)
Aino
Kallase, moodsa ja iseseisva naise imestus ja hämming võis olla
suur, kui tema arhiivides kaevates leidis niivõrd markantse ja
traagilise armastuskolmnurga. Oli ju selleks ajaks, kui tema kirjandusse tuli,
kõige mõõdupuu inimene, mitte jumal.
Lavaka
tudengi Robert Annuse kanda on Jonas Kempe, eksiili-idülli sekkuva noore
diakoni roll, kes näeb Catharinas naist, kes mitte niisuguse
närva elu jaoks loodud pole, ja
armunud põgenevad, ja armastatud jäävad surmani
üksteisele truuks. Annus on paljulubav, psühholoogiliselt veenev,
jään tema järgmisi esinemisi ootama.
Peeter
Raudsepp lunastab (minu silmis) oma kohatised ebakõlad Lempeniuse
mängimisel pärast oma naise ja viimase armukese tapalavale saatmist
peetud jutluse ajal – ta käed värisevad, ta siseheitlus paistab
ka viimastesse ridadesse. Tahaks teda filmis näha...
Üle pika aja on muusikaline kujundus (Villu Veski)
orgaaniline osa lavastusest, töötades emotsioonide
võimendamisele kaasa, mitte vastu. Õhus on ohtu, kurat luurab
ringi, ja enese eest ei ole kuskile põgeneda, seda kuulutab ka muusika.
Inimene ise on enda kõige karmim kohtumõistja.
Hardi
Volmeri ja Marge Martini kunstnikutöö on funktsionaalne,
moodulitest kapid annavad kiiresti ja ilma suuremat tähelepanu
tõmbamata kas kantsliks või söögilauaks ümber
“tõsta”.
Paraku ei olnud Sadamaaida
põrandal tõusu, nii et kogu lava esimeses servas toimuv
kalapüük, märgiline mäng vee ja kividega, paistis ilmselt
vaid rõdu esimeses reas istujatele kätte. Kadakaoksa
põletaminegi jäi eesistuvate inimeste peanuppude taha peitu, vaid
lõhna oli tunda. (Sestap tasukski lavastust teatrisaali kohandada, et
head mõtted täielikult võidule pääseks.)
Toikka dramatiseering on suhtunud algteksti suure aukartusega, nagu ikka
juhtub, kui kirjandust lavale säädma hakatakse. Kolm tundi kannatab
inimene istuda pehmetel pinkidel, mitte suvelavastuseks kohandatud ajutises
saalis, kus ebamugavus hakkab endast tigedalt juba teisel tunnil märku
andma.