Sven Sosnits

Miks, kuidas ja millal sai Sven Sosnitskist helilooja, ei tea ta õigupoolest isegi. Aga möödunud juunis valiti tema “Solara” rahvusvahelisel heliloojate rostrumil alla 30aastaste kategoorias kolme soovitatu hulka.

Sünnipäraseid paratamatuid eeldusi, nagu pianistist paps, tal polnud. Lihtsalt intelligentne perekond, ütleb ta teema kokkuvõtteks. Õigupoolest võinuks temast saada kes iganes, kas või kultuuriajakirjanik. Aga tema hakkas neljateistkümneselt muusikat kuulama. Nüüdisaegset ja klassikalist. Lihtsalt hakkas ja kõik. Võttis klaveritunde ka kõrvale.

“Ja kui mängima hakkasin, eks siis need esimesed katsetused tulidki,” meenutab Sven. Just katsetused, sest asjad läksid tema jaoks tõsiseks alles Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esimesel kursusel. Korraga sai 32. keskkooli abituriendi “võiks”-mõttest “ongi nii”-reaalsus. Kui tavamõistes on EMTAs õppimine valgus ühe pika tunneli lõpus, siis interpreedidrillist puutumata jäänud Svenile oli see algul vasktorudesse sattumine. “Mõnes asjas ei jõua ma vist koolikaaslastele kunagi järele,” nendib noormees. Aga see ei sega, helilooja ei peagi olema pillisportlane.

Oma koht – töölaud ja arvuti – Film Audio stuudios. Sveni palgatöö on filmide helindamine ja helikujundamine. Viimane tähendab ka heliloominguga tegelemist. Tänavustest mängufilmidest oli ta “Surnuaiavahi tütre” ja “Rotilõksu” helindamise juures. Ja tegi helikujunduse Marianne Kõrveri dokile “Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides”. Näiteks. Tööd jagub ning väljakutseid ka.

“Samas on filmimuusika eelkõige tarbekunst, see peab olema filmi teenistuses,” ütleb Sven ja räägib, et pole ta midagi nii lihtne käsitöö. Helidega ei tohi üle pingutada, muidu on tulemus nagu Miki-Hiire multifilm, kus heli markeerib iga liigutust. Ning tänavamürakaadrite juurde pole mõtet kontrabassipala kirjutada, helisagedused söövad üksteist ära. Hetkel on Svenil käsil esimene iseseisev filmimuusika. “Olen aastaid juures istunud ja näinud, mis töötab ja mis ei tööta ja kuidas muusika suhtleb helikujundusega, mida tasub teha, mida ei tasu,” ütleb ta.

Muusikakirjutajana käib Sven kõigepealt ringi, idee peas paisumas. Nagu Zeus kannaks Athenat. Ja siis ta tuleb. Ning seejärel võib seda lausa lõputult viimistleda./p>

Hetkel on Svenil kaks pikemat tulevikuplaani. Esiteks kirjutada veel kunstmuusikat, võtta õhust esimene noot, ehitada see esimeseks taktiks, sobitada sinna otsa järgmine, kuni huvitava ülesehituse ja õige pingega teos käes. Teiseks kirjutada veel tarbe- ja filmimuusikat, vaadata, mida teeb pilt, ning mõelda, kuidas seda helidega võimendada, võtta esimene sobivana näiv noot ning sellest punutud taktide ahelaga pilt pingule tõmmata.

Igatahes on rostrum toonud kaasa kerge surve, avanss tähendab ootusi. “Tuleb Tiia Teder (Klassikaraadio peatoimetaja – M. N.) tänaval vastu ja küsib, kuidas kirjutamine läheb,” kurdab Sven naljaga pooleks. Aga Sven ei mõelnudki Tiiaga kohtudes mõne tulevase teose peale parajasti, vaid kuulas, kuidas tänavamürast muusika moodustub.Sven Sosnitski (24)

Amet: helilooja/­helirežissöör.

Senine suurim saavutus: kolmas koht rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Viinis.

2012 eesmärk: eesmärgid ulatuvad tunduvalt kaugemasse tulevikku kui üks aasta.