Tulevikutäht 2012: Julgete ideede generaator
Möödunud sügisel vilkusid Tallinna Kunstihoones tuled sisse ja välja. Kuraator ja kunstnik Maria Arusoo tõi teiste seas Eestisse maineka Turneri auhinna laureaadi Martin Creedi 2001. aasta võidutöö, mis Kunstihoone suurt saali viieminutilise intervalliga valgustas. Heli ja valgusega tegelevast näitusest “Continuum_ the perception zone” rääkides ütleb Maria ise: “Ma olin hästi õnnelik selle näituse sees. Teadsin, et milline väline kriitika ka tuleb, siis see läheb mulle küll korda, aga tegelikult ei mõjuta mind, sest olen iseenda jaoks maksimumi saavutanud.”
Maria on pikk ja blond, tema huuled ja küüned on punased nagu veri, pilk julge ja läbitungiv. Ta räägib kiiresti ja veendunult, ei põe ega punnita. Mõistan temaga rääkides, et just selliseid inimesi (kunsti)maailm vajabki – poosidest ja pugemisest vabu, iseseisvalt mõtlevaid inimesi, kes suhtuvad oma tegemistesse kirega. Maria mõtted stiilis “ma jumaldan seda, kui inimesed viitsivad süveneda” ja “mulle meeldib, kui inimesed on kirglikud selle suhtes, mida nad teevad” kinnitavad seda.
Tallinnas keskkooli lõpetanud Maria läks 2002. aastal Tartusse maali ja filosoofiat õppima. “Umbes kahe aastaga see linn ammendas end ja tundsin, et mul on seal kitsas,” meenutab Maria, kes ülikoolilinnast Berliini põrutas ja Weißensee kunstikõrgkoolis vabade kunstide õppimise kõrvalt tšiillase, prantslase, itaallase ja sakslasega galeriid üles ehitas. “Meil tekkis konflikt saksa tüübiga, kes tahtis hakata seda pinda türgi teismelistele peokohaks rentima,” ütleb Maria naerdes.
Kaarega Tallinna tagasi jõudnud kunstnik astus EKAsse magistriõppesse, kuid püsimatu loomus viis ta juba poole aasta pärast Norrasse, ühele workshop’ile, kus ta kohtas kunstnik Martin Creedi. Maria võttis julguse kokku, sai Creediga tuttavaks ning kirjutas talle hiljem, sooviga kunstniku stuudiosse tööle minna. “Ja see oli ime, et nad vastasid,”ütleb Maria ja lisab muiates: “Ma kandsin rukkilillesiniseid läätsi! See oli võib-olla nipp, kuidas saada Martin Creedi juurde tööle!”
Ta tunnistab, et esialgu tekitas Londoni kunstimaailm temas tohutut tülgastust – lõputu networking, pinnapealsed vestlused näituste avamistel, maailm, kus vigade tegemine ega eelmise hooaja riiete kandmine pole lubatud. “Goldsmiths [College’i] visuaalkultuuri osakond oli see, kus ma hakkasin tundma, et ma elan Londonis – hakkasin seda linna armastama, hakkasin nägema intellektuaalset, knowledge productioni poolt, mis mind huvitas.”
Londonis elamise ajal õpetas Maria EKAs tudengitele nüüdiskunsti struktuure ja arvab tagantjärele, et see oli tema jaoks suurem õppimine kui tudengitele. “Hakkasin nii loomulikult rääkima Londoni kunstimaailma süsteemist ja sain seda tehes aru, et Eestis ei ole väljakujunenud kunstimaailma. Eestis saab süsteeme luua, Londonis peab süsteemi paigutuma,” räägib Maria.
Tänu aastatega omandatud teadmistele ja tutvustele sai läinud suve lõpul teoks “Continuumi” näitus, kus lisaks kuraatoritööle astus Maria üles ka kunstnikuna, koos šveitslase Daniel Kemenyga, kunstnikunime Marusoo all. “Iga asi, mida ma teen – ma loon mingi maailma, konteksti. Tihtipeale mul on midagi, mida ma öelda tahan, aga mitte loenguandmise või diktatuuri mõttes. Lihtsalt midagi kripeldab, mõni visuaalvorm, mille tahan moodustada,” räägib ta vurinal ja tunnistab, et ei eralda kureerimist kunsti loomisest.
Hiliskevadel toob Maria Tallinna Prantsuse päritolu tõusva kunstitähe Cyprien Gaillard’i näituse, kuid – asi ei jää loodetavasti kaugeltki vaid galeriiseinte vahele. Hetkel ootab linnapoolset nõusolekut Arusoo ja Gaillard’i plaan graveerida Lasnamäele Laagna tee äärde paeseina tähekombinatsioon “UR” (mitmetähenduslik sõnaühend – Underground Resistance, urban renewal), urbanistlik grafiti, mis oleks Gaillard’i neljas maamärk üle kogu maailma, ning moodustaks teatava mindmap’i Tallinna, Saksamaa, Prantsusmaa ja USA vahel. “See ei oleks kunst, mida kodus seinale riputada, vaid midagi jäävat. Mulle meeldib see abstraktsus – inimesed, kes on Lasnamäel 30 aastat elanud ja sellest seinast mööda läinud, ning siis ühel hetkel on sinna midagi tekkinud. Aga samas ei ole see agressiivne sisend, vaid midagi, mis paneb selle koha üle mõtlema,” räägib naine vaimustunult. Kaks tähte paeseinas tekitaksid just selle vajaliku nihke, mida Maria nii oluliseks peab – kunst kui lihtsalt visuaalset naudingut pakkuv pehme turvaline padi pole tema jaoks.
Lisaks on plaanis uued projektid kooslusega mariaUNDmaria (Arusoo koos Maria Minervaga), kunstireiv muusiku ja DJ Raul Saaremetsaga, paar kuraatoriprojekti, ehk isiknäituski, ja mis eriti rõõmustav – Maria valmistab ette uue kunstisaate kontseptsiooni, mis valmimise järel ERRi programmiinimeste lauale peaks jõudma.
“Ma tahan pakkuda variandi, mis töötaks ärimehele, perenaisele, kõigile, kellel on kunsti suhtes eelarvamus, aga samas oleks vaadatav ka kunstiinimesele. Püüaksin sellega mõlemat pidi barjääre murda, rääkida kunstist sügavamal tasandil ja panna see kõik atraktiivsesse vormi,” jutustab ta, ja ma veendun, et heade mõtete puudus pole Mariale omane.
Ta tunnistab, et lähem poolaasta möödub tal Eestis, uusi ideid genereerides ja valmisolevaid ellu viies. “Aga üritan hoida ennast liikumises,” ütleb ta kavalalt ja lisab siis: “Ma ei arva, et Eesti on perifeeria. Ma arvan, et Eesti on väga huvitav koht.”Maria Arusoo (28)
■Amet: vabakutseline kunstnik-kuraator.
■Senine suurim saavutus: rahvusvahelise projekti kureerimine Tallinna Kunstihoones.
■2012 eesmärk: moodustada teatav “intellektuaalse tööjõu office”.
