Tulevikutäht 2012: Kunstnik ilma plaan B-ta
“Avastasin ühel hetkel, et see on ainuke asi, mis tekitab minus adrenaliini ja huvi,” räägib Maria põlevate silmadega kunsti juurde jõudmisest. EKA ettevalmistuskursustelt põrutas Maria otse Tartu ülikooli maalikunsti osakonda, siis tagasi Tallinna. 2011. aasta kevadel sai Mariast EKA maalimagister, õpingute üheks lõppakordiks Telliskivi loomelinnakus möödunud sügisel avatud näitus – installatsiooni ja viit suureformaadilist maali hõlmav “I thought everyone looked at me. I only look at myself”.
“Elutoavaibal pudelit keerutades saab vähemalt ettekäände lõigata otsetee vastusteni või suudelda ammuihaldatud inimest. Kuid selle suudmest saab vaid sellesama tühjuse pikendus, igavuse ja endaks olemise pöörlev peletaja.”
Nii seisis näituse pressitekstis ja Maria selgitab: “Ma esitasin endale küsimuse, kuidas maalida tühjust. Ja jõudsin tegevusteni, millega inimesed asendavad oma emotsionaalset tühjust.” Kunstnik armastab suurt formaati, argielu detailid saavad Aderi maalidel üleelusuurustena uue, mõtlema ärgitava tähenduse. Tühjus täitub uue sisuga.
Maria ise aga meenutab natuke päikese käes lesivat kassi. Ta sõnad on pehmed, nurruvad, suured silmad catwoman’likult meigitud. Ta on just aastalõpuks koju Tallinna sõitnud ja vestluses hetkeks takerdudes sõnab ta vaikselt: “Magamatustest, vist.”
Maria elab Londonis, töötab kunstnik Mat Collishaw’ stuudios assistendina ja valmistab ette oma uusi projekte. Ta nimetab Collishaw’d “oma kõige lemmikumaks kunstnikuks kogu maailmas” ja jutustab: “Ma lihtsalt kirjutasin talle, et “tahaks tulla su juurde”. Ja siis ta kirjutas mulle vastu maailma kõige lihtsama vastuse: “Why not?” Lendasin Londonisse ja saatsin talle uue kirja, et ma olen nüüd siin. Ta vastas, et okei, tule mulle külla – ja ma läksin.”
London näib olevat magnet noortele Eesti kunstiinimestele. Maria tunnistab, et sealne kunstimaailm sarnaneb moemaailmaga – trendikad näituste avamised, metsik pingutamine – ja lisab: “Aga samas mulle tundub, et see on Euroopa täielik kunstipealinn.”
Kevadel ootab Mariat huvitav feminismiteemaline projekt ühes sealses galeriis, peategelasteks Ukraina rühmituse FEMEN liikmed. Näituse kuraatorid avastasid ühe varasema väljapaneku kataloogist Maria tööd ja kutsusid ta osalema.
“Ma olen niivõrd naiseliku iseloomuga. Mulle meeldib, kui mulle uksi lahti tehakse ja käitutakse minuga kui naisega,” räägib Maria, tunnistades aga, et ei näe ennast üldse feministliku kunstnikuna. “Ma võtan ise oma loomingut palju suurema huumoriga, kui vaataja seda võtab.”
Mulle tundub, et ega kunstnik kõigist oma plaanidest enne nende elluviimist nii väga rääkida ei tahagi. Ja saan kavala naeratuse saatel seda tõendava vastuse: “Ma olen väga privaatne oma ideedega. Mul on isegi sellega probleeme, kui inimesed mul stuudios külas käivad. Mulle meeldib köögipool enda teada jätta. Kui keegi mu poolikuid töid vaatab, siis ma tunnen, et mul hakkab füüsiliselt halb.”
Kunstnik tunnistab, et tema aeg möödub vähemasti lähemal ajal Londonis, sest “inglastel on väga hea huumorisoon”, sest “saab nautida parimaid kontserte, näitusi, maailma kööke”, ja kõige olulisem – “seal on nii palju ruumi juhuslikule õnnele”.
Oktoobris saab Maria uusi töid näha Kumus. Kunstnik tunnistab, et on mujal veedetud aja jooksul leidnud mitmeid uusi teid, kuidas oma loominguga edasi minna. “Ma võtan oma kunsti väga tõsiselt, aga see ei tähenda, et selle juures natukene lõbutseda ei võiks,” räägib ta ja pillub märksõnu nagu überkitš, plastiliin, kollaaž, kuldsed raamid ja – huumor.
“Ma ei tee kunagi plaan B-sid,” vastab ta silmagi pilgutamata küsimusele, kas peale kunsti tuleb veel midagi elukutsena kõne alla.
Aga millest tulevikutäht unistab? “Minu unistus on olla edasi laeva nimega Maria Ader kapten,” ütleb noor naine naerdes.Maria Ader (27)
■Amet: kunstnik.
■Senine suurim saavutus: unistustes püsimine.
■2012 eesmärk: tuleb täiesti suurepärane aasta!
