Kaur on luuletaja. Seda tajub igaüks, kes teda kohtab. Seda õhkub Kauri olekust, maneeridest ja kõnest. Kõne on Kauril ühtaegu nii täpne ja teatraalne kui ka kobav, otsiv. Eks selles olegi midagi poeetidele igiomast – valitseda sõnu, kuid tunda pidevat ebakindlust, et ei suudeta leida õigeid. Kaur on neid õigeid siiski kamaluga leidnud. Seda tõendab tema värske luulekogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“. Raamatu toimetaja Jürgen Rooste ütleb järelsõnas, et iga Kauri „tekst on romaani väärt“. Kaur ise leiab, et lisaks loole, on luule alati ka mäng, omamoodi näidend, mis ei koosne ainult tekstist, vaid ka esitamisest. „Luuletajate probleem on selles, et nad arvavad, et tekst õigustab kõik ära,“ lausub Kaur kriitiliselt. „Tekst ei õigusta,“ jätkab ta pärast lühikest pausi vastuvaidlemist mitte sallival toonil. „Sa pead ise seda tegelast mängima.“ Veel leiab ta, et„iga mõtleva inimese ambitsioon võiks olla saada presidendiks.“ Seda põhjendab Kaur tapva loogikaga: inimese elu kutse võiks olla nii eeskujulikult tegutseda, et pärast poleks piinlik presidendiks kandideerida.
« Avalehele 4 Kommentaari