Tulevikutäht 2012: Meisterkokk, kes ei põlga pelmeene
Minu vastu kohvikulaua taha istub hästi treenitud kehaga noormees. Mõtlen, et huvitav, kas kõik kokad peavad tänapäeval sellised olema. Jah, ju vist? – see on ju raske töö. Liiati, kui ma Nikitat ligemale kaks kuud tagasi esimest korda nägin, oligi ponnistus, mis tal toona selja taga oli, lisaks kõigele füüsilist laadi.
Toimus see meie toonane kohtumine Saksamaal Speyeris, kus sealsete estofiilide algatusel korraldati Eesti-teemaline õhtu koos kõige vajalikuga. Kokku tulnud ligemale 150 külalist ootasid suure põnevusega verivorste, eestipärast quiche’i ja muid hõrgutisi. Neid nad ka said. Kuid alles päris ametliku osa lõpus, mil neile tutvustati loomingu autorit – Tallinna Teeninduskooli õpilast, noort kokka Nikitat –, said nad teada, millise ebainimliku pingutuse viljana neile pakutavad road sündisid.
Esiteks oli jäänud lennukist maha Nikita paarimees, mistõttu tuli üksi ära teha kahe mehe töö. Saksamaale ei jõudnud ka osa vajalikest toiduainetest – näiteks kama. Nõnda pidi Nikita, kes asus esimest korda elus söötma sellist inimhulka, kohapeal improviseerima. Vabatahtlikke kokapoisse ja köögitüdrukuid küll jagus, kuid olud olid kõike muud kui ideaalsed – küll polnud ahjud õiged, küll tuli kamapallid asendada rukkijahupallidega jne jne.
Ent – kõik sai korda, pidulised kiitsid Nikitat. Kiitsin minagi ja jätsin ka päevakangelase meelde. “Nägin isegi unes kaalusid ja mõõtusid,” lausus ta tookord rammetu naeratuse saatel ning ma mõtlesin, et kui mitte kellegi teise, siis iseenda jaoks on ta nüüd küll raske eksami edukalt läbinud ja tõestanud endale, et vähem kui kahe aasta eest tehtud valik osutus õigeks.
Sest veel paar aastat tagasi oli Nikita sportlane. Käsipallurina tuli ta 2005. aastal lausa Eesti meistriks. “Tegelikult oli mul eluala ammu välja valitud. Siis läks aga selg katki ja elus oli täielik nullseis. Midagi peale spordi polnud ma ju teinud,” selgitab Nikita õnnetut juhust, millest siiski koorus midagi head. Tallinna ülikoolis rekreatsiooni üliõpilasena oli Nikita küll varemgi mõelnud kokanduse õppimisele, kuid alles sunnitud olukord, võimetus profispordiga jätkata, pani teda seda tegema. Seejuures peab ka Nikita ise huvitavaks asjaolu, et ta ei ole väiksest peale ninapidi köögis seisnud: “Ma isegi ei tea, kuidas mul see pisik tuli. Mulle meeldib teha kätega asju, mille tulemust näeb kohe.”
Lisaks on Nikitale tähtsad ka loovus ja areng. Veel hiljuti käis ta kooli kõrvalt tööl Vapianos, kuid leidis, et see koht ammendas end oma rutiiniga ruttu. “Muidugi õppisin ma seal midagi, aga nägin viimasel ajal, et mingit edasiminekut ei toimu,” võtab ta teema kokku ja unistab hoopis reisimisest. Sest ainult nii on võimalik eri kogemustest õppida.
“Mind tõmbab hetkel sinna Itaalia poole – osso bucco, pastad, lasanje… Kindlasti tahan veel minna ka Saksamaale,” arutleb ta, kuid lisab, et tegelikult pole ühtegi toitu, mis talle ei maitseks. Vahel on ikka väga hea ka korralikke ja maalähedasi Eesti toite süüa – kuigi restoranikultuuri seisukohalt nendega kaugele ei purjeta. Moodsad inimesed tahavad ikka midagi põnevat. Või vana asja uues vormis. Eks see kõik ole teinekord üsna töömahukas ja nii ongi, et vahel ei viitsi enam õhtul kodus süüa teha. “Vahel tulen koju ja teen paki pelmeene, sest tõesti ei taha midagi teha!” lausub Nikita naerdes.
Oma tuleviku kohta ütleb ta, et ei välistaks üldse, et oleks näiteks kümne aasta pärast siinsamas Tallinnas, kuskil restoranis. “Loodetavasti sellises, kus kõik toimib. Peaasi on tulla tööle hea ja rahuliku südamega. Isegi kui seal hullumaja valitseb. Kui endal on hea tunne sees, ei ole probleemi.”Nikita Ulitin (25)
■Amet: kokk.
■Senine suurim saavutus: julgus vahetada ala.
■2012 eesmärk: sellise restorani leidmine, kus saaksin palju uut õppida.
