Klaudia Tiitsmaa

“Viimasel ajal tunnen ma järjest rohkem ja tugevamini sidet enda ja oma elukutse vahel. Tunnen, et ei saa enam vaiki olla. Tahan anda endast kõik,” tunnistab noor näitlejaõpilane Klaudia Tiitsmaa. Kui ma Klaudiat esimest korda laval nägin, siis ma vandusin tulist kurja, et miks ometi ei istu minu asemel saalis mõni tulevane filmilavastaja, kes Viljandi Kultuuriakadeemia tudengi andeid vääriliselt hinnata oskaks. Klaudia Tiitsmaa võiks olla mõnele Eesti filmi uue laine režissöörile samavõrd inspireerivaks muusaks, kui oli Prantsuse nouvelle vague’i tippudele Anouk Aimée, Anna Karina, Stéphane Audran, Fanny Ardant, Bernadette Lafont, Jeanne Moreau jpt.

Kui mina oleksin režissöör, siis ma lihtsalt filmiksingi, kuidas Klaudia istub kohvikus, purustab lusikaotsaga brüleekreemi kuldset karamelli, kulm kipras, heidab selle siis hooletult kõrvale, otsib kotist raamatu, lehitseb seda, mõte mujal, heidab pilgu alatihti aknast välja, justkui oodates kedagi… “Stopp! Olemas!” lööksin ma endale rõõmsalt vastu laupa ja võttemeeskond saaks varakult õhtule. Sest tõesti – mõelge, mis oleks näiteks “Ukuaru” ilma Elle Kullita, “Libahunt” ilma Ene Rämmeldita, “Naerata ometi” Monika Järveta?

Aga tagasi Klaudia suurepärase teatrirolli, erakordse jutuvestja kehastamise juurde Urmas Vadi näitemängus “Minu isa 20 aastat hiljem”, mida mängitakse Ugala teatri kohvikus. “Urmas ise on meie proovide ajal alati öelnud, et elus ei olegi kõik osad jutuvestmise juures jalustrabavalt põnevad ja see teebki loo loomulikuks. Aga loomulikult ei tohi ka asi igav olla. Mäletan, et proovide alguses lugesime oma tekste ikka üsna teatraalselt ja tegime nii põnevaid ja lopsakaid karaktereid, kui suutsime. Urmas suunas meid enam-vähem samale rajale, aga teist teed pidi, loomulikkuse kaudu,” ei ole Klaudia kitsi kiitma Vadi esimest lavastajatööd.

Uurin, mida ta ise teatris vaatab, kui publiku poole peale satub. “Kui ma istun teatrisaalis, siis minu pilk on enamasti näitlejate silmades. See, kuidas näitleja võtab tänaõhtuse rolli endale ja elab kaks tundi selle tegelasena ja kannab tema mõtteid ja see kõik elab tema silmades – see ongi see, mida ma vaatan. Jälgin seda ehedust ja siirust selles kontekstis, hetkel mängitavas loos. Ja see on ka see, mis mind teatri juures kõige enam puudutab – kuidas näitleja elukutsega inimene on võimeline sulama oma uude rolli ja seda mitte mängima, vaid elama sama siiralt, nagu igaüks oma kodus oma elu elab.”

Klaudia on kasvanud perekonnas, kus mõlemad vanemad on kunstnikud. Ema Resa Tiitsmaa teeb dekoratiiv-tekstiilnukke ja isa Margus Tiitsmaa on maali- ja performance’i-kunstnik. Sestap on tal loomingust väga keeruline eemale hoida. “Ma olen üsna kindel, et teatri kõrvalt jääb alles ja areneb edasi ka minu teine elukutse, joonistamine ja nukkude tegemine, ühesõnaga, käte vahel tehtud looming. Ema ütles, et sinna, kuhu ma päikest näitan, seal saab lill kasvada. Mina usun, et suudan oma päikest jagada nii teatri, värvide ja pintsli kui ka oma kallite inimeste vahel.”

Seda, kuidas Klaudia suure teatri suurelt lavalt meile silma vaatab, saame aga näha juba veebruari lõpus, mil Draamateatris esietendub Ingomar Vihmari käe all “Naine minevikust”, kus Klaudia lavapartneriteks on Kleer Maibaum, Tiit Sukk, Harriet Toompere ja Roland Laos.Klaudia Tiitsmaa (21)

Amet: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuri­akadeemia näitekunsti tudeng.

Senine suurim saavutus: teine aasta koolis oli mulle kui avanev uks, siis sain ma äkki kõigest aru, taipasin, kuidas näitleja ennast ise harima ja õpetama peab.

2012 eesmärk: et ma ikka areneks ja areneks ega väsiks huvitumast ja avastamast.