Täpsemalt Tartu Üliõpilasteater, kus ta aastaid tagasi teoloogiaõpingute kõrvalt näitlejana kaasa tegi. Teater, mis oli tudengile sõna otseses mõttes kättesaadavam kui kino – teatripilet maksis 65 krooni ja kinopilet 80 – kujundas Vallo arusaamist kunstist tugevasti. Lisame sinna veel Rakvere juurtega noormehe kujunemise kooliteatrifestivalide lavadel, ja Baltoscandali teatrifestivali, mis tõi koduõuele värskeima teatrimõtte maailmast, ja pole imestada, et tema senistele lühifilmidele kiputakse “teatraalsust” ette heitma. Neist esimene – maagiline mustvalge tummfilm “Koolja” – sai mõni aasta tagasi PÖFFil parima Eesti tudengifilmina pärjatud. Edasi on tulnud etüüdid Tammsaare ainetel (“Saatana vodevill”), sürrealism Kafka radadel (“Protsess”) ja naise ning looduse üksolemist tabada püüdev, romantismi tunnetusega ajastufilm “Elisabeth von Ungern-Sternmeer”, mis septembris sai auhinna UNICA amatöörfilmide festivalil Luxemburgis.

“Eks teater ja kirjandus on pannud oma pitseri, tugevama kui vaadatud filmid, aga ma olen -ismide paljususe poolt – realism ei pea olema see ainus kunstiline võte, mille raamides tegutseda,” leiab ta. “Ma püüan teha filme nagu luuletusi. Mulle see anekdoodipõhine lähenemine jääb natukene kitsaks ja novell ei kipu lühifilmi sisse jälle päriselt ära mahtuma.”

Filmini jõudmine on olnud parajalt pikk ja käänuline teekond – kõigepealt Tartu ülikooli usuteaduskond, mis jäigi lõpetamata. Salasoov oli saada ära, teha midagi loomingulist, sisemine rahutus ajas Tallinna, kus ta selle asemel, et minna EKAsse kunstiteaduse eriala sisseastumiseksamile, läks hoopis kinno, Jaapani filmi “Tabu” vaatama. (Kunagi, kui kirjutatakse Vallo elulooraamatut, saab see olema “märgilise tähendusega sündmus”, nagu ka fakt, et lavakunstikool temas näitlejat ära ei tundnud.)

Sisse sai ta lõpuks nii BFMi režissööri-erialale kui ka EKAsse stsenograafiasse ehk filmikunstniku alale. “Kui ma oleks filmikunstniku töö valinud, küllap see ise loomise ja ise lavastamise rahutus oleks ikka sisse jäänud,” leiab ta, et sai tehtud õige otsus. Nüüd aga, kui kooli lõpetamisest lahutab teda vaid üks lühikomöödia, mõtleb Vallo hoopis, kas poleks mõistlik edasi dokumentalistikat õppima minna, sest see oleks suurepärane võimalus saada erakordsetele inimestele väga lähedale ja arendada ennast ka mängufilmirežissöörina.

Impulsid loominguks tulevad aga igapäevasest elust, unenägudest, kohtumistest, minevikust, olevikust, tuleviku-unelmatest. Need kõik on omavahel läbi põimunud. “Kõik, mida sa loed, koged, jääb kuskile teadvusse alles, loob mingi tunnetusliku ruumi. Mälu ja minevikku ma ei pea enam nii oluliseks, püüan seda pigem ära kaotada – sest ma olen veendunud, et see on niikuinii minus alles, ma ei pea sellega eraldi tegelema, see sätib mind mingitesse mustritesse. Unustamine on vajalik, et olla lahtisem ja avatum erinevatele võimalikkustele. Katsun tihtilugu juba eilse päeva ära unustada.

Filmimaailmas ma otsingi eri võimalikkusi – ja ma usun, et neid võimalikkusi on tohutult palju. Võib ju ka nii olla, et ma loon ühe filmimaailma koos sinna kuuluvate tegelastega, aga nemad hakkavad oma universumi minust sõltumatult edasi looma. Ma loodan, et nad ei jää sinna minu loodud reaalsusesse vangi, et need seadused, mis ma neile annan, olemise struktuurid filmis, ei oleks lõplikud, vaid areneksid edasi, et nad seal omas maailmas saaksid head elu edasi elada. Filmitegemine on ikkagi suur vastutus,” naerab Vallo, kes on aastaga kasvatanud endale tubli kristjanjaakpetersonliku juuksekuhja.

Vastutusest ei saa me mööda ka siis, kui jutuks tuleb Jüri Sillarti kaotusest toibuva filmikooli saatus. Vallo ei salga, et seal toimub väga suur ületootmine. Ning iga noore ande väljasõelumine tähendab vastutust. Lavakoolis on see tema arvates aastate jooksul paika loksunud, seal on traditsioonid tugevad ja vastutust osatakse paremini kanda. Filmikoolis peaks tekkima ka stabiilsem õpetajaskond, see oleks eelduseks, et need, kes küpsevad aeglasemalt ja on õrnemad, ei läheks kaotsi. Vallo näeks hea meelega, et inimestega individuaalsemalt tegeldaks, ning nähes ise kõrvalt, kui kaua võib mõni toores küpseda, ning kui pärast kooli pole neil talentidel kusagil juurduda, siis on see pehmelt öeldes lootuste petmine. “Suur hulk surnud taimi,” ütleb ta, “palju murtud südameid, ning see ei pruugi tähendada parimaid valikuid edaspidiseks...”

Aga ka selles ületootmises leiab ta lõpuks positiivset: “Nii muutub kogu filmikultuur paremaks – kes ei saa tööd lavastajana, läheb õpetajaks, läheb ametnikuks, läheb poliitikasse, aga ta vähemalt teab, mis on film – tänu sellele tekib äkki võrgustik pinnakihtide all, niisugune filmiteadlik vennaskond,” muheleb Vallo endamisi.Vallo Toomla (28)

Amet: õpib mängufilmilavastajaks.

Senine suurim saavutus: ei oska vastata.

2012 eesmärk: pooleliolevad asjad lõpetada, ennast rohkem kuulata, lähedasi rohkem märgata.