Räppar, põhimõtteliselt, aga kõik tema ja tema etteaste juures oli ebatavaline. Välimus – kleenuke, hõre vunts, pikad juuksed, aga vist pealae keskpaigani kiilas. Show – nonstop plastilised liigutused, ümbritsemas vulgaarsed tantsutüdrukud (kui mu mälu ei peta, siis olid daamidel värviliste retuuside peal võrksuka-moodustised). Muusika – pigem elektroonika allikatel kokku valatud särts kui klassikaline hiphop. Ja tema räpp – nasaalne, androgüünne, pigem mõne multifilmikangelase prääks kui tõsine ennast kehtestav macho-räppar, millega harjunud oleme. Kui mul oleks hiphop-plaadifirma, oleks ma temaga sealsamas ka plaadilepingu teinud. Täiesti erakordne karakter Eesti räpihoovis. Tommy Cash ei ole tavaline tore jutustaja ja luuletaja, mehine hõikaja ja enda maksmapanija – ta on artist, veider hiiliv olend. Kitsas räpiõukond ja -publik jääb talle kindlasti väikseks.

“Ma ei võrdle end teiste Eesti räpparitega,” ütleb Tommy, kui palun tal mõtiskleda, et kuhu ja kuidas ta enda arvates Eestis hiphopis asetub. “Kui midagi, siis äkki võtan kellegi koha ära, heh-heh, aga üldiselt ma ei mõtle sellele. Pigem arvan, et ma ei ole üldsegi Eesti jaoks mõeldud. Ma ei hakka tegema siin levinud BoomBap hiphoppi, et mind Eestis keegi kuulaks. Siin on inimesed alles 90ndate meeleolus. Pead klassikalist asja tegema, et inimestele meeldiks. Aga, mkm, see pole mulle.”

Tuleb tunnistada, et on värskendav kuulda mõnelt muusikas tegutsevalt noorelt, et ta sihib piiri taha (eriti veel räpis; just-just, on ingliskeelne). Unistatakse ju ikka, aga tagasihoidlikkusest või ettevaatlikkusest hoitakse see enda teada. “Täiega,” vastab Tommy, kui kontrollin üle, kas ta tõesti pürgb kaugemale. “Kõik on võimalik. Tuleb samme teha. Endast ei hakka ette kiirustama. Beebisammudel.”

Tommy Cashi esimene laiv toimus 7. detsembril aastal 2012 Tallinnas Narva maanteel kohvikus Peterson asetleidnud väiksel moesõul. Aasta hiljem, 6. detsembril 2013 esineb ta Poola lühifilmide festivali muusikaprogrammis. Kõrvuti Mad Proffesori ja Son of Kickiga. Kutse Poola festivalilt tuli Cashi jaoks ootamatult ja tühjalt kohalt. “Ilmselt olid nad kuskilt näinud mu videot (“Guez Whoz Bak” – aut.). Väga imeline.”

Kriitika, millega Tommy Cashil tuleb tahes-tahtmata kokku puutuda, on see, et tema nasaalne, veniv, inguv, porgandlik ja veiderdav vokaalne esitus on äravahetamiseni sarnane praeguste uute maailmas ilma tegevate räppstaaride omadega. Ütleks ta kaitseks, et tõenäoliselt on tegu lihtsalt aina laialdasemalt kasutatava räppimisviisiga. Ninastiiliga. Nagu mõni laulab falsetis, räpib mõni peenikese häälega.

“Mul on arvutitäis faile,” selgitab Cash sellise vokaalini jõudmist, “aasta jagu pläma, kus ma proovin erinevaid hääli ja erinevaid flow’sid. Vahepeal oli mul ka see nasaalne teistmoodi, nagu Ricky Hilil – Tommy Hilfigeri poeg – või nagu Lil Wayne’il. Lõpuks jäi selline lihtsalt loomulikult külge. Mingeid märke ma kelleltki selleks ei saanud.”

Tommy on üles kasvanud Koplis, supiköögi läheduses. Ja õppinud Pelgulinna Kunstigümnaasiumis, kuni ta sealt minema löödi. “Ma ei ole eriti kooli vend,” ütleb ta. “Kool läks allapoole, kui avastasin, et nii paljusid asju saab ise teha. Kui avastasin kunsti, tantsu, muusika.”

Ta harjutas mitu aastat absoluutselt iga päev tantsimist. Absoluutselt. Iga. Päev. Teinekord kaugemale südaööst. Sedasi magas esimesed koolitunnid sisse ja kui kolmandaks tunniks kohale jõudis, istus seal ülejäänud päeva, kõrvaklapid peas, ja joonistas omaette. Kuulas räppi, joonistas eeskujude Takashi Murakami ja KAWSi stiilis kaustikuid täis. Ka tantsimist harjutas ta üksipäini – kodu kõrval Kopli noortekeskuses, kuhu oli alati prii sissepääs –, sest trenn oli liiga koreograafia.

“Ma ei salli koreograafiat. Tantsijaid saab jagada nendeks, kes tuubivad koreograafiat ja kellegi teise liigutusi, ja nendeks, kes mõtlevad liigutused ise välja ja freestyle’ivad. Pärast tantsutrennist ära tulekut läksin ühe Johnny juurde, kes õpetas – mulle ja 13aastastele breigikuttidele – vaid kolm liigutust selgeks ja ütles, et edasi tehke ise. Nii ma siis õppisin iga õhtu oma muuve ja kombosid.”

Praegu treenib ta nädalas korra, et keha liigutusi mäletaks. Ja joonistab, kui tekib tuju “midagi paberile lasta”.

“Mulle ei meeldi need mitme-asja-mehed,” lausub Tommy. “Minu arust peab fookus ühe asja peal olema. Tantsimist ei ole ma tahtnud oma muusikasse ka kaasata. Muidugi nõutakse. Ja eks mõni näeb mu liikumisest ehk ära, et ma oskan tantsida, aga ma ei esine tantsijana.”

Senini kogu aeg kõrvaklappidest muusikat kuulav – varem ainult räppi, nüüd kõike, Al Greenist vaporwave’ini – Cash valmistab parasjagu oma esimest väljalaset. Tuleb sellest album või midagi muud, ta ei oska öelda. Aga 75% materjalist on koos. Muusika tema sõnade taha on meisterdanud produtsendid piiri tagant, kelle ta on leidnud soundcloud’i veidramatest nurgatagustest. Tema seni tuntuima loo “Guez Whoz Bak” (te tõesti võiksite seda lugu kuulata ja videot vaadata!) taustad valmistas siiski Eesti kutt Robert Niko.

“Ja millistel teemadel liiguvad uuel materjalil sinu tekstid?”

“Siiamaani on olnud tüüpilised räpparistoorid, n-ö rokkstaaristoorid, aga nüüd meeldib mulle rohkem abstraktsem lähenemine. Visuaalide loomine sõnadega. Dadaism on ehk natuke eeskujuks, kui niimoodi faa-faalt öelda.”

* sellises kirjapildis on ta nimi Facebooki fännileheküljel

TOMM¥ €A$H (22)

Amet: räppar.

Senine suurim saavutus: oma suu lahti tegemine. 2014. aasta eesmärk: kosmoses esimese räpparina laivi anda.