Tuleb

Ühtäkki ilmus Eesti teatrimaastikule keegi Katariina Tamm. Täpselt selline nimi, et mõtled “ahah, see on see” ja rohkem ei süvene. Teatrisse minnes selgub aga, et laval tegutseb hoopis pikk efektne blondiin, keda oled siin-seal linna peal kohanud, aga teatriga seostada ei osanudki.

Tegelikult on Katariina nüüdseks juba kaks ja pool aastat Eesti Riiklikus Nukuteatris töötanud. Ta on lõpetanud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi Lembit Petersoni käe all ja kohe pärast kooli lendas üle lahe Turu Kunstiakadeemiasse nukukunsti õppima. “Soomes oli workshop’i-põhine õpe, erinevad õpetajad ja teemad, pidid ise aru saama, mida sa teed. Esimene aasta läkski selle peale – olin alguses nagu natuke kadunud seal. Aga see oli lõppkokkuvõttes hea, sai ise välja mõelda, mis sind huvitab ja kuidas sa seda väljendad. Suureks kasuks tuli ka vahetussemester Barcelonas, kus õppisin füüsilist teatrit.”

Teeb

Saame nukunäitlejaga kokku Nokus. NUKUs näeb Katariinat praegu kolmes lavastuses: Mati Undi / Triin Ruumeti “Good-bye, baby!”, Anne Türnpu lavastatud “Metsik urisev õnn” ja Taavi Tõnissoni lastelavastus “Väike Gavroche”.

Väljaspool koduteatrit aga on suures hoos Kinoteatri stand-up-lavastus “Võidab see, kellel on kõige hullem mees!”. Lavastuse populaarsusest räägib juba see, et kui hakkad Google’isse sisestama “võidab see...”, siis hullema mehe otsingutulemus edestab kuulsat “võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju”-infot.

Alguses oli plaanis kolm etendust Tallinnas ja üks Tartus, aga nüüd sai juba 20 täis. “Ei tea, kust see huvi tuleb inimestel,” imestab Katariina, “aga eks need vist on sellised teemad, mis on õhus. Idee tuligi ju nii, et istusime Piretiga kahekesi baaris, rääkisime meestest ja naersime. Aga kui lavastust päriselt tegema hakkasime, tuli ennast ikkagi täiesti alasti võtta ja alustada kõige piinlikumatest asjadest. Aga olen viimasel ajal täheldanud, et öeldes välja midagi väga isiklikku, osutub see tihtipeale millekski universaalseks.”

Siinkohal ma karjatan, et jah, piinlike asjadega lavale minna, see tundub mulle kõige suurem julgustükk. Imetlen neid näitlejaid, kes on Eestis viimase paari aasta jooksul oma elu piinlikke soolosid esitanud.

“On jah päris väljakutsuv asi, millega õhtul lavale minna,” tõdeb Katariina. “Aga endal on seda etendust nii huvitav teha, sest see on iga kord erinev. See on selline žanr, kus ei saa millegi taha eriti varjuda. Lähed igal õhtul nagu võitlusse. Hendrik Toompere jr jr käis just vaatamas ja ütles, et see oli nagu spordivõistlus, et vaatad, et see ala ei tööta, siis võtad järgmise. Õpid ise ka kohanemist, et mis töötab ja mis ei tööta, õpid publikuga mängima, neid nagu heas mõttes manipuleerima.”

Katariina teeb kaasa ka teatrirühmituses Frank, kuhu kuuluvad veel Mirko Rajas, Kalju Karl Kivi, Ave Habakuk ja Ekke Västrik. “Oleme teinud ühe lavastuse. Praegu genereerime ideid järgmise jaoks. Nukuteater on visuaalselt väga võimalusterikas – sellega me ka katsetame ja mängime. Tunneme üksteist juba väga kaua ja meid ühendab see, et jagame ühist visiooni teatrist. Frankiga on meil loominguline vabadus teha asju nii, et pole mingeid eeltingimusi. Teha kunsti nii, et lähtepunkt on see, et kõik on võimalik. Palju Eestis sellise teatriga ei tegelda, aga neid on, kes väga hästi seda jagavad, näiteks Rosita Raud ja Kaspar Jancis. Eks läheb aega, kuni inimesteni jõuab, mis see nukuteater on ja mis on selle võimalused.”

Tahab

Katariina ja Piret plaanivad juba järgmist stand-up-lavastust. ““Võidab see...” kaudu on tekkinud rohkem mõistmist. Üritan inimesi paremini mõista, isegi mehi,” räägib näitleja. Nüüd me peame muidugi natuke naerma, aga tegelikult on Katariinal õnneks tõsi taga. “Sellist asja tehes hakkad kõike selle pilguga vaatama ja asju kokku noppima. Stand-up’i žanr paneb asju teistmoodi vaatama. Muutud märksa tähelepanelikumaks selle suhtes, mis ümber toimub, ja suudad seda analüüsida. Ja muidugi säilib seeläbi ka võime enda üle naerda – ma usun, et iseennast ei tasu liiga tõsiselt võtta.”

Õues hakkab pimedaks minema ja baaris hakkavadki vaikselt laupäevaõhtused asjad toimuma. Uurin, kui tihti Katariina välja inimeste käitumist jälgima jõuab. “Tahaks rohkem käia, aga vaba aega pole palju. Kui järgmisel päeval on etendus, siis süda valutab, kui väljas olen – tean küll, et saan järgmiseks õhtuks vormi, aga ikkagi. Kui teha oma põhitöö kõrvalt veel mingeid projekte, siis täidadki oma vaba aja nendega ära. Siis käid veel korra trennis või vaatad ühe filmi ja ongi aeg läinud.” Ma kurdan vahele, et ma küll töö tõttu välja jõuan, aga linnast välja hädavaevu, mis teeb vahel kurvaks. Katariina räägib, et üritab võimalikult palju Tallinnast välja saada. “Eriti viimasel ajal olen aru saanud, et looduses on normaalne,” ajab Katariina mind uuesti naerma. “Kui ikka tuleb olukord, et otsid tund aega kleiti ja ei leia ja siis nutad kaks tundi, siis on vaja eemale saada ja uusi mõtteid leida.”

Mingil hetkel tahab Katariina ka taas Eestist ära. “Peab mingi hetk julgema vastu võtta selle otsuse. Maailmas on palju väikseid kompaniisid, mis teevad asju, mis mind paeluvad, tahaks nendega koostööd teha.”

Tähendab

Katariina räägib nüüd palju aeglasemalt kui enne, pikkade mõttepausidega. “Teater pakub mulle pidevaid avastusi ja väljakutseid – nii kehalisi kui psühholoogilisi. Ja tegelikult jõuab kõik lõpuks selleni, et laval olemise tunne on nii võimas ja erakordne, et seda ei saagi millegagi asendada. Kui elu üritan ma mitte liiga tõsiselt võtta, siis teatri tegemises olen kompromissitum – seal sean ennast küsimärgi alla ja nõuan endalt palju. Teatri tegemine on väga mänguline töö, aga see eeldab pühendumist, koostööd ja kannatlikkust. Proovid tähendavad seda, et sa katsetad ja katsetad ja lõpuks sajast asjast on üks-kaks sellised, millest midagi ka edasi sünnib. Eri rollide üles ehitamiseks tuleb osata nii ennast kui teisi kõrvalt vaadata ja adekvaatselt analüüsida. Üritan alati sõnastada nii elus kui laval seda, mida täpselt teen, ja mis peamine – miks? Eero Epner on väga ilusti kirjutanud oma artiklites näitlejast, kes otsib pidevalt kohta, kus tema rolli kaitsev kiht hajuks ning alles jääks haavatav näitleja. Haavatavus on see, mida näitlejana otsima olen hakanud. Teatris sünnivad huvitavad asjad reeglina siis, kui julged enda mugavustsoonist välja astuda ja häbitunde kaotada.”

Mõtiskluse katkestab üks meie ühine tuttav, kes meie laua poole tuisates alustab juba eemalt lauset, et millal ta Katariinalt oma “Twin Peaksi” DVDd kätte saab. Kui selgub, et need pole ikka veel vaadatud, sest üksi ei julge eriti, saame teada, et “Twin Peaks” on “Mõmmi aabits” selle kõrval, mida Katariina ise teeb. Päris hea kokkuvõte mu meelest.

Katariina Tamm (24)

Amet: näitleja.

Senine suurim saavutus: tegeleda järjepidevalt tööga, mida armastan.

2014. aasta eesmärk: puude taga metsa näha.