Dmitri Domoskanov

Tagantjärele on ta Vene firma Gamma toodanguga, mis sisaldas 45% õli, väga rahul. “Voltides suureneb kiiresti, ei jää käte külge, ei kuiva liiga kiiresti, värvid on kontrastsed ja säilitab hästi kuju,” loetleb Dmitri idanaabri toodangu voorusi, selgitades juurde, et tegelikult on plastiliinisorte väga erinevaid. Leidub kuivemaid ja õlisemaid, väga haisvaid ja üsna lõhnatuid ja selliseidki, mis polegi mõeldud plastiliinianimatsiooni jaoks.

Aga just sellega Tallinna Humanitaargümnaasiumi 11. klassi noormees Dmitri Domoskanov tegeleb. Huvi plastiliinist nukkudega filmide vastu tekkis tal juba mitme aasta eest ega ole kadunud siiani. Alguspunktiks oli üks vana nukufilm, mida vaadates hakkas Dmitrit huvitama, kuidas need objektid, mis ilmselgelt end ise liigutada ei suuda, ometi liikusid. “Mul vedas, et mu isa teadis animatsiooni saladust – teed pilti, liigutad ja teed jälle pilti ja nii hästi palju kordi,” seletab Dmitri. “Isa pani arvutisse mulle vajalikud programmid ja õpetas, kuidas neid kasutada.”

Esimene film valmis 11aastaselt – “see meeldis mu vanematele, aga mulle mitte” –, kuid praeguseks on Dmitrist saanud tunnustatuim noor Eesti nukufilmilooja. Möödunud aastal jagas ta filmiga “Tegin pätti” ja “Minu linn 1 ja 2” Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Nukufilmi lastestuudio animatsioonivõistlusel esimest ja teist kohta ning sai rahvusvahelisel harrastusfilmide festivalil Tallinn 2012 eridiplomi ja teise koha. Auhindu on Dmitril veelgi ja arvukalt ning see on ka põhjuseks, miks tänavu sügisel annetas heategevuslik klubi Kiwanis just talle vahendeid animafilmitehnika soetamiseks. Lõppude lõpuks ei valmi ju animafilm ainult plastiliinist – vaja on ka traati ja puitu keerukamate konstruktsioonide loomiseks ning muidugi professionaalset varustust. Valgustid, spetsiaalne laud ja loomulikult ohtralt plastiliini on kokku üsna kallid, kuid hädavajalikud vahendid.

Liiati ei tehta tavaliselt animafilme päris üksi, tunnistab ka Dmitri. “Sa pead olema üks osa suurest masinast, mis annab tulemuseks professionaalse filmi,” selgitab noor animaator tänapäeva maailma reegleid, millest ta küll suurt midagi ei pea. “Mina teen kõik üksinda ja see on minu jaoks kõige tähtsam.”

Dmitri unistus on teha linateos, mis ei jääks tasemelt alla tema lemmiknukufilmile “Wallace ja Gromit” ja ehk ühel päeval ka ise töötada selle kultusteose tootnud Aardmani stuudios Inglismaal.

Dmitri Domoskanov (17)

Amet: plastiliinianimatsiooni meister.

Senine suurim saavutus: esimene ja teine koht Tiigrihüppe SA ja Nukufilmi lastestuudio animafilmivõistlusel.

2014. aasta eesmärk: suurim soov on olla inimestele vajalik, veidi konkreetsemalt aga – suurendada oma stuudiot Animagia.