Kui 2004. aasta Lavakunstikooli katsetel haaras Sandrit esinemiskramp, siis juba 2008. aastal oli mees sisemiselt motiveeritud taas püünele pürgima, kuid seekord mitte näitleja, vaid lavastajana. Pärast esimest ebaõnnestunud katset lavakasse pääseda läks Sander hoopiski Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppima ja omandas seal bakalaureusekraadi.

Tartu-aastate jooksul Sandrist teatrifanaatikut ei saanud. Ta käis selle aja jooksul teatris ehk kolm-neli korda. 2008. aastal toimus aga murrang. “Otsustasin teadmata põhjustel proovida minna lavastajaks õppima. Sisseastumiskatsetel lavastasin esimest korda elus ning sain tunda selle võlu.”

Süvenes teadmine, et lavastamine võiks olla midagi, mida teha iga päev. Kui Sander lavakasse jõudis, oli tema üllatus suur, kui selgus, et lavastajad läbivad koos näitlejatudengitega baastreeningu. “Tantsisime, vehklesime, laulsime. Olin oodanud midagi muud, kuid mul oli palju sportlikku visadust omaette harjutamiseks.” Suure treeningu järel oli Sander sihti kaotamas, kuid see olla hädavajalik protsess teatriinimeseks kujunemisel. Kolmandal kursusel sai ta jalad taas maa peale ja jõudis lavastamise juurde tagasi. “Mul ei olnud selgepiirilist ettekujutust alguspunktist. Laiutasin käsi ja mõtlesin, kuidas kõik aastakümneid teatrit teinud inimesed alustasid?! Müts maha nende ees.” Kuigi Sander ütleb, et tal ei ole veel kindlat lavastajakäekirja, on tema senistest lavastustest ilmnenud mingid aspektid, mis on just tema lavastustele eriomased. Sandri lavastustes eksperimenteeritakse lavaruumi kasutusega, kus publik võib end ühtäkki leida samuti laval koos näitlejatega, või siis transformeeritakse väike lavaruum valgus- ja helilahendustega dünaamilisemaks ja suuremaks. Samuti on Sander eksperimenteerinud loojutustamise võimalustega – fragmenteeritud ja tagasivaatelised tekstid või siis loo esitamine jutustusena, kus lavategevus on lisaväärtuseks või kommentaariks. Selge on see: Sander alles kujuneb lavastajaks!

“Tavaliselt jääb sõelale mitu valikut, mida lavastada. Otsust aitavad teha head inimesed mu ümber,” räägib Sander. Ta on leidnud abi Teatriagentuurist ja sõpradelt, saanud inspiratsiooni teistelt lavastajatelt ja kultuuriinimestelt. “Mul pole eriti iidoleid olnud, pigem on olnud inimesi, kes oma isiksuse või loominguga on aidanud mul eneses selgusele jõuda. Mainida näiteks neid: Theatre de Complicite Londonist, sakslaste Rimini Protokoll, Jan Fabre “The Power of Theatrical Madness”, Jaak Kangilaski loengud, Marco Laimre loeng Ööülikoolis, NO99 tegemised, Anu Lambi “Keskööpäike”, Renate Valme “Pung” ja loomulikult õpetaja Elmo Nüganen.”

Kevadel lavastab Sander Tallinna Linnateatris. Laiemas plaanis soovib aga Sander endale olulise teemaga proovisaali minna, koos näitlejatega improviseerida ning komponeerida tulemustest lavastus, mis ei põhine kindlal tekstil, vaid on loodud katsetuslikul meetodil.

“Tahaks laiendada spektrumit, uurida teisi kunstidistsipliine, nagu kaasaegne tants, performance’i-kunst, graafika, installatsioonid,” räägib Sander oma unistustest. Selge on see, et Sandrilt võib oodata tulevikus mitmekülgseid ja huvitavaid lavastusi. Neile, kes tahaksid ehk samuti oma tuleviku teatriga siduda, on Sandril soovitus oma vanaemalt: “Kui küsisin vanaemalt, kuidas too nii vanaks on elanud, vastas ta: “Kõike tuleks võtta mõõdukalt!” Nii ka teatriga – säilitada külm närv ja huumorimeel. Need on nõuanded, millest ka ise püüan kinni pidada.”

Küsimuse peale, kas teater on elu, armastus või elukutse, ütleb ta, et tal on enda loovtegevuse jaoks moto olemas küll: “Ma ei taha teha teatrit, vaid kunsti! See pole üleolev deklaratsioon, vaid püüan oma tegemisi kriitilise pilguga hinnata.”

Sander Pukk (29)

Amet: vabakutseline lavastaja.

Senine suurim saavutus: lavastus “Bassein (vett ei ole)”.

2014. aasta eesmärk: luua põnev tegevusplaan järgmiseks aastaks.