Tulevikutäht 2014: Tunneb kohustust Eesti kunsti vahendada
“Ma ei ole vist kunagi ennast ühe kindla kohaga eriti seotuna tundnud. Ma arvan, et oluline on olla seal, kus on kunstnikud, kellega koos töötada,” arvab Anna Laarits.
Ta on viimasel ajal veetnud Eestist enam aega Amsterdamis de Appeli kunstikeskuses, mille galeristiõppe programmis ta osaleb. De Appeli kunstikeskuse koolitusprogramm on esimene praktilise suunitlusega programm (tulevastele) kunstivahendajatele ja galeristidele. “Üks peamisi põhjusi, miks ma programmis osalesin, oli de Appeli algatusega seotud olnud galeriide (gb agency Pariisis, Hollybush Gardens Londonis, Jan Mot Brüsselis ja Raster Varssavis) tegevus, mida ma jälginud olin. See oli võimalus nende galeriidega koos töötada,” räägib Anna. “Galerii ülesanne on luua kunstnikule turg, see tähendab, leida kunstnikule institutsioonid, kunstikriitikud ja kuraatorid, nii era- kui avalikud kogud, kes kunstnikku toetaksid, ja seda ei ole võimalik teha teiste galeriide toetuseta.”
Talle meeldib de Appeli kunstnike-kesksus, see, et toetatakse pigem eksperimentaalsemaid kunsti- ja kuraatoripraktikaid. Anna peab de Appeli algatust väga heaks näiteks sellest, kui tähtis on eri kunstiinstitutsioonide vaheline koostöö ja kuidas see annab võimaluse teha midagi, mis muidu ehk võimalik ei oleks.
“Olen väga palju õppinud Eesti Kunstimuuseumi kogude põhjal. Üks mu kunstiajaloo professoritest soovitas mind praktikakohale muuseumisse ja mul oli pärast seda võimalik sinna tööle jääda. See oli 2007. aastal,” meenutab Anna. “Ma arvan, et töö Eesti Kunstimuuseumide kogudes on olnud paljuski aluseks sellele, mida ma hiljem olen teinud. Olen muuseumis töötamise võimaluse eest väga tänulik.”
Annal on lisaks töökogemus oksjonimajadest Sotheby’s ja Christie’s ning Londonis asuvast galeriist Ibid.
“Olen lähemalt uurinud 1960ndate lõpu keelepõhist kontseptualismi, keele materiaalsust, seda, kuidas kuuekümnendate lõpul mindi tagasi konstruktivistide materialismi ideoloogiani, vormilahendusteni, mis olid aga minetanud oma kunagise revolutsioonilise tähenduse,” kirjeldab naine. “Mulle meeldib väga 60. ja 70. aastate avangard, selle kriitilisus ja piiripealsus. Samuti see, kuidas kunstnikud ise oma teoseid artikuleerivad.” Nüüdiskunsti püüab Anna näha nii palju kui võimalik, aga võib-olla isegi rohkem kui kunstnikke jälgib ta kindlate galeriide programmi, tööd, mida nad alustavate kunstnikega teevad.
“Mulle meeldib koos kunstnikega töötada, ma hindan väga nende vaimsust, ja ma arvan, meil on mitu kunstnikku, kellel võiks olla esindatus välisgaleriis ja võimalused, mis see neile annaks. Loomulikult ma tunnen, et mul on kohustus siinset kunsti vahendada, kui ma seda vähegi teha saan,” lõpetab Anna.
Anna Laarits (28)
■Amet: vabakutseline.
■ Senine suurim saavutus: Eesti Vabariigi 2013. aasta kultuuristipendium.
■2014. aasta eesmärk: jätkata...
