Karl Johann Luht

Ujuma õppis ta kuueaastaselt Aura keskuses. Lasteaiarühmal oli tragi õpetaja, kes vedas lapsi basseini. Poisi tugevust märkas treener Eric Roots. Elevil Karl teatas vanematele, et hakkab trennis käima.

Ent peagi läks tahtmine üle. Kui ema teda trenni sõidutas, siis hakkas üle Emajõe viivale sillale jõudes poisi kõht valutama ja ta palus end koju tagasi viia. Ja nii mitte ühe korra, vaid mitu… Lõpuks leidis poiss, et ta ikkagi proovib veel. Ja kui möödus pool aastat, sai temast sõltlane. Nüüd hakkasid hoopis vanemad küsima: kas sa pead ikka iga nii palju trenni tegema?

Praegu treenib noormees kolm korda nädalas hommikuti. Äratus kell kuus, mis on õhtusele inimesele paras katsumus (“Kõige raskem on just hommikuti üles saada”), kell 6.30 juba basseinis, üks vastikumaid tundeid on hommikul “külma” +27 ₀C vette hüpata, ent esimese 25 m järel harjub ära. Kell 7.50 on noorhärra uuesti auto peal, sest kümne minuti pärast algavad tunnid Miina Härma gümnaasiumis.

Kuus korda nädalas käib ta Auras ka õhtupoolikul, kui lisaks ujumisele toimub ka jõutrenn. Niisama linna peal jõlkumiseks ei jää aega. “Ka minu sõbrad on ujulas, mul pole vajadust hängida.” Trennis kannab Karl kahekordseid pükse – pealmised on suuremad, mõeldud takistuse suurendamiseks, mis teeb edasiliikumise raskemaks ja nõuab kõvemini pingutamist.

“Sellel poisil on hea pea. Ta ujub 2,5 tundi ja suudab pärast seda analüüsida, mida paremini teha,” kiidab treener Mihhail Krupnin.

Noorhärra Luht on sihvakas (191 cm, 75 kg, võistlustega kaotab 2–3 kilogrammi) ja sprinterile omaselt plahvatuslikult kiire – Põhjamaade meistrivõistlustel oli tal stardis parim reaktsiooniaeg. Ka närvid on poisil korras – viimase valestardi tegi ta mitu aastat tagasi ning öösiti enne võistlusi magab rahulikult.

Mullu 23. veebruaril riputas tema ema uhkusega Facebooki teate: “Karl tuli Eesti KV-l 200 m selili esikohale! Ja seda mitte noorte, vaid absoluutarvestuses! Karli vanatädi just rääkis, et otsib alati lehest Karli nime, aga mitte kunagi ei leia, aga ta on Karli toas käinud ja seal on nii palju medaleid, et kui ei oleks tema toas käinud, siis ei teakski.” Kui Karl tuppa kolides oma medalisaagi seinale riputas, oli neid 101. Nüüd on neid juurde kogunenud, võtavad enda alla juba kaks rida.

Kevadel tegi Karl põhikooli lõpueksamid ainult viitele. Aga see oli õnnetu koolilõpp: tutipäeval komistas ta gümnaasiumihoones ja lõi jala trepiastme vastu. Parema jala suure varba luu purunes mitmest kohast ja vajas operatsiooni. Kõik see juhtus vahetult enne hooaja tähtsaimat starti, Euroopa meistrivõistlusi Poznańis. Karl tegi küll jalakattega trenni, aga välja ei tulnud suurt midagi.

Seda võimsam oli tema sügis. Oktoobris teatas Tartu Ujumisklubi, et Karl Johann Luht ületas Rootsis juunioride rekordi 100 m liblikujumises, kuid ta ei saanud finaalis osaleda, sest pidi minema laevale… Novembris ujus Luht Eesti noorte rekordi 200 m selili distantsil ja tõi kolm pronksi Fääri saartel peetud Põhjamaade meistrivõistlustelt. Jõulude eel lõppenud Eesti meistrivõistlustelt sai ta juurde kümme medalit.

Karli köidavad reaalained: matemaatika, füüsika, keemia ning ta unistab õppimisest mõnes USA ülikoolis – need on ujumise poolest eriti kuulsad. Tudeerimiseks valiks ta majanduse või juura.

Karl pole kunagi olnud uppumisohus. Kuid tunnistab, et talle ei meeldi ujuda avavees ehk järves või meres (“Kui põhja ei näe, siis on imelik tunne”) ja pealt lahtises basseinis on veider ujuda selili (mis on tema edukaim ala), sest lae asemel näeb taevast.

Sünnipäevaks sai Karl vanematelt iPhone’ile veekindla katte. Loomulikult läks ta sellega kohe ujuma. Ka foto selle loo juurde tegi ta vee all.

Karl Johann Luht (17)

Amet: ujuja.

Senine suurim saavutus: Eesti meistrivõistlustel medal meeste klassis. Kolm medalit Põhjamaade meistrivõistlustelt. Esinemine Euroopa juunioride meistrivõistlustel.

2014. aasta eesmärk: minna noorteolümpiale Hiinasse.