Tulevikutelevisioon on käegakatsutav
Telekas ei ole enam ammu see mugav madalapalgaline superlapsehoidja, tema koha on tänaseks hõivanud tunduvalt väiksemad ning käepärasemad ekraanid – nutitelefonid, tahvelarvutid, suurematel lastel isiklikud arvutid.
Eesti Rahvusringhäälingu ja Balti Filmi- ja Meediakooli konverents “Ekraanilt ekraanile: televisioon pärast televisiooni” üks peaesinejaid, BBC innovatsiooni eest vastutav Mark Jacobs kuulutas igatahes optimistlikult: “Ei maksa oodata, et vaataja sinu juurde tuleb, sa pead minema sinna, kus tema on.” Ja on ütlematagi selge, et sa pead teadma, kus see vaataja on.
Mõni nädal varem siinsetele edukatele ettevõtjatele kõnelenud internetisotsioloog Alexander Bard kuulutab sama sõnumit, aga pisut teises sõnastuses: “Vaadake, mida teevad 17aastased koolitüdrukud, sest homme teevad seda kõik.” Mina ei tea, mida teevad 17aastased koolitüdrukud. Ega nad ilmselt väga palju ei erine tuttavatest 17aastastest koolipoistest, kes teevad muu hulgas muusikat ja filme. Ja vaatavad ka teiste tehtud filme ning kuulavad teiste loodud muusikat. Telekat nad väga palju ei vaata.
Jah, televiisoril on meie elutoas ikka veel keskne koht, aga selle pildikasti kasutusviisid erinevad perekonniti tugevasti. Üks on selge: Simpsonite multikast tuttav kollektiivne diivaniründamine kindlal kellaajal kindla teleprogrammi pärast on ajalugu, pigem istutakse teleka ees, sülearvuti kassi asemel süles, ning tehakse mitut asja korraga.
ERR on ju iseenesest olnud väike ja tubli – ta on eetris, arhiivis, veebis ja mobiilis, aga ka seal, kus istub tema võimalik vaataja – Facebookis. (Soome riik seda oma rahvustelevisioonile ei luba.) Auditoorium on kaasatud, toimetajad leiavad vaatajate abiga eksperte ja uusi teemasid, vaataja küsimused energiaturu avanemise kohta esitatakse asjatundjatele otse-eetris, tema postitatud videod ja vihjed jõuavad prime-time’is ekraanile. Mõelda tuleb aga sellele, et kuigi digitaalne tehnoloogia võimaldab meil põhimõtteliselt kogu aeg meediasisu tarbida, tuleb paraku iga meediumi jaoks erinevalt pakendada – bussiga koju sõites ei vaadata telefonist filme, vaid näiteks videolõike filmi tegemisest: see on nagu näksimine enne korralikku kolmekäigulist õhtusööki, milleks on ikka veel prime-time koos oma superstaarisaadete ja tantsivate, laulvate ja uisutavate tähtedega.
Briti teleuurija Alex Connock rõhutab online’i ja loovuse tähtsust. Iga tuleviku teletootja peab endalt küsima, mida tal on pakkuda näiteks 80 miljonile brasiillasele. Just täpselt nii suurelt peab hakkama mõtlema, sest juba täna guugeldatakse Manchester Unitedi mängija Wayne Rooney kohta kõige rohkem... arvake ära, millises riigis? Etioopias. Ja Kenyas. Ja alles siis tulevad Iirimaa ja Inglismaa, ja siis kohe nende järel Nigeeria. Vähem provintslust ja enam globaalset haaret, teleprodutsent Ken Saan on sellest suurepäraselt aru saanud ja lavastab Nollywoodis ugri-mugri lugusid.
Inglismaal käib Jacobsi sõnul tõsine diskussioon praegu teemadel, kui kaugele võib televisiooni ja mängumaailma võtete lähendamisega minna – selge see, et lapsed on sünnist saati arvuti- ja telefonimängude kütkes, ja televisioon peab minema sinna, kus on tema võimalikud vaatajad. Üks asi on eetiline küsimus, teisest küljest pole televisioonil ka ressursse, et multimiljonilise mängutööstusega rinda pista. Järelikult tuleb leida viise, kuidas pakkuda vaatajale teistsugust, aga sellegipoolest erakordset elamust. (Miski, mida Eestis proovis näiteks lastesari “Nöbinina”.) Noori vaatajaid võib üllatada ja kaasata kõigepealt populaarsetes sotsiaalvõrgustikes, siis linnakeskkonnas või siis, kui ta koolitunni raames muuseumi külastab. Käegakatsutavus, kaasatus ja osalemisvõimalus on seejuures olulised märksõnad.
Kui siiani on teleevolutsiooni paljuski tagant innustanud sport ja mängutööstus, siis juba täna teevad ilma just nende 17aastaste koolitüdrukute soovid. Ja nende huvid on meelelahutuslikumad. Juba praegu on olemas võimalused teleprogrammi ja arvuti-appi omavahel sünkroniseerida ning sel moel telesaate protsessist enam osa saada: käib näiteks järjekordse supermodellisaate väljahääletus ja tema saab saate foorumis oma emotsioone väljendada, oma lemmikutele hääli anda ja väljakukkujaid ennustada. Poiss-sõber vaatab samal ajal teises toas seriaali “Elavad surnud”, tahvelarvuti süles, ja teeb panuseid, mitu laipa osa lõpuks koguneb ja milliseid relvi tapmiseks kasutatakse. Pärast sarja lõppu saab kodulehelt vaadata lisamaterjale. See ei ole ulme, kõnealune mänguline aplikatsioon tõstis zombie-seriaali teise hooaja vaadatavust Inglismaal üle 37 protsendi!
Jacobs rõhutab, et neile, kes pole n-ö digital native’is ehk digiühiskonna põlisasukad, neile on üleminek digiajastusse, hulgiekraanidele, sisenemine transmeediasse kahtlemata keerulisem. Nemad võivad ju omavahel arutada, et kes see hull hakkab 3D-prillidega õhtuti teleka ees istuma, aga BBC juba katsetas järjekordse tantsusaate 3D-ülekandega ja 75 protsendile vaadanuist elamus meeldis! Aastast 2015, meeldib see dinosaurustele või mitte, on kõik uued telekad 3D-võimekad. Tööstus otsustab siin meie eest.
Tark telekas ehk internetiga ühendatud telekas kogub aga juba täna sinu tarbimisharjumuste kohta andmeid ja soovitab sulle uusi filme ja seriaale. Ja tark telekas võimaldab vaatamise ajal mitme asjaga korraga tegeleda – paned näiteks “Seksi ja linna” esimese hooaja pausi peale ja lähed ostad Etsyst tutu meisterdamise õpetamise. (Tõlkes: lähed ostad käsitöö, mustrite ning lõigetega kauplevast e-poest endale baleriiniseeliku tegemise õpetuse.)
Oleme küll astunud täisdigitaalsesse teleajastusse, kuid harjumus tulla töölt koju, süüa kõht täis ja visata mingisuguse ekraani ette või ekraaniga koos pikali ei ole kusagile kadunud, kinnitavad meedia- ja reklaamieksperdid dokumentaalfilmis “2020 Vision: Future of Television”. Lihtsalt keskkond on muutunud – täna hakkavad massid liikuma siis, kui tüdrukutelemmik Justin Bieber ühest või teisest brändist oma Twitteri seinal säutsub. Veel mõni aeg tagasi oli niisugune võim näiteks telediiva Oprah’ käes.
Kui elu on midagi tavalist, siis telekas peab näitama midagi erilist. Kümne aasta pärast on külmkapiukse asemel digitaalne ekraan, ja üht magamistoa seina katab digitaalne tapeet. 20 aasta pärast pole ekraane vaja ja astume hologrammide ajastusse, ennustavad visionäärid.
