Reede õhtu. Kella nelja paiku pärastlõunal avatakse küllaltki vaikselt selleaastane, juba seitsmes SDMF, Harju mäel mängib Koit Raudsepp R2 püstitatud laval muusikat esialgu ainult iseendale, laisad avapeole kutsutud klubiloomad peesitavad veel rannas või, oo õõva, äkki mõni teeb isegi tööd. Hollandi poistebänd Kershaw peab esinema käputäiele täiesti ükskõiksetele inimestele, kuskil tagalauas ümiseb Lazer peenikesel porgandihäälel kaasa, imiteerides osavalt kõiki poistebände. Esmamulje on kahvatu, bändi esinemisest küll välja ei nokkinud, miks just neid oleks pidanud siia kohale lennutama. Õhtupoole sai asi juba veidi hoogu sisse, R2 DJ-d ei mänginud ainult endale, platsil leidus ka tantsijaid, hiljem voogas mass Privésse, samal ajal avati ka Varblase terrass, kus hommikul kell 7, mil mina kodu poole jalutasin, veel usinasti tšilliti ja hängiti. Ja kohtadega oli kitsas.

Laupäev. Lauluväljaku boss Riho Rõõmus on just eelmisel päeval kurtnud, et ikka selle heliisolatsiooniga on jube keeruline vabas õhus ja eriti veel siis, kui lavasid nii palju kokku on. Lavasid on seitse, lisaks paar kohta siseruumides. Bassijõmin kostub juba kuskile Kadrioru kanti, platsil muutub tümakas kakofooniliseks vibratsiooniks, trance sõidab sisse tecnole, see omakorda r’n’b-le, see omakorda hausile ja nii edasi. Loomaaed on kirju, VIP telgis teavad tütarlapsed rääkida, et päeva jooksul on juba 10 inimest kiirabiga üledoosi tõttu haiglasse viidud, üks juba ilmse laksu all olev neidis lunis möödujate käest juua, et saaks uut tabletti neelata, millega ta lehvitas. No süstlaid just ei näinud ja tabletilaksimist seal ka oli oodata. Sellest ei pääse niisuguse ürituse puhul üle ega ümber. Süstalde asemel oli pea kogu plats üle külvatud Tampaxi tampoonidega, millega poisikesed usinasti mängisid. Oli ikka rõve küll. Tampaxi lavale pääsemiseks, tuli lunastada eraldi pilet ja rahvamass rüseles selle ukse ees usinasti. Tampaxi laval mängisid naisDJ-d r’n’b-d. Mõte on ju kena, et naised just seda stiili mängivad, aga Tampax? See oli liig mis liig.

Muidugi ei olnud kogu rahvamass ühises koomas, päeva poole oli kohale tulnud ka lastega perekondi, oli täiskarsklasi ja vaikseid siidrilibistajaid. Kostümeeritud ja ilmses joobes venelased lihtsalt tõmbasid oma käitumisega endale rohkem tähelepanu. Turvajaid oli siiski ka igal sammul. Umbes tunniga harjus tümakaga ära ja enam ei tundunudki, et oled sattunud põrgu eesruumi. Ja kui end otse kõlari vastu pressida, siis võis isegi endale ette kujutada, et kuuled ainult seda muusikat, mida konkreetsel laval mängitakse. Vanakesena tuleb ohata, et jah, paremad ajad on möödas, siis kui Sundance oli veel väiksekene ja seda Kadrioru lõbustuspargis peeti. Oli selline normaalne eesti tunne, pisike ja hubane.

Pühapäev. Stereo aknaklaasid on sõna otseses mõttes higised, õhku sees hingata ei ole, vaieldakse, kas õhku on rohkem üleval või all, leidub mõlema variandi pooldajaid. Siin on rahvas juba vähe peenem, mingit narkovärki silma ei hakka ja ka ülejoonud inimesi ie paista. Me varem ei lähe kui alles Joey Negro ajaks kell 2 öösel. Lood on nii head, et paneks vist kividki tantsima, kui just ei ole tegemist metallilembidega. Esinejate galerii oli sel aastal aukartustäratav ja küllap leidis igaüks endale kolme ööpäevasest menüüst lemmiku, esinejaid oli kokku 300 ringis, põhimõtteliselt oli kogu koor kokku riisutud, 20 riigist. Vat ja kui see nüüd aasta peale laiali laotada, saaks igal nädalal linnas mitu head pidu maha pidada.

Esmaspäeva hommikul kella viie paiku peetakse Varblase terrassil moeshowd, viimased usinad vihuvad DJ puldi ees tantsida. Ainult selle ürituse pärast kohale lennanud välismaalased on üliõnnelikud ja lubavad järgmisel aastal uuesti tulla. Jääb üle ainult loota, et see festival veel suuremaks ei paisuks, siis oleks üledoos kõigile garanteeritud. Juba praegugi mängis asi piiri peal. Kui liiga palju eri asju korraga ühte patta visata, siis tulemus ei ole just gurmeeroog. Aga lõpetuseks, kui peaks kogu asja ühe sõnaga kokku võtma, siis see sõna on: kõva.