Kui elu sai kunstiks

“Mulle meeldis inimestele farmakone sisse sööta, pruute püüda üle lüüa, purjus tülisid organiseerida, nuge lehvitada Tulvistet sõjaväkke saates, mälukaotuseni ja vereoksendamiseni joomist teha, ja nii edasi ja nii edasi. Olin Spiel´i, ekstsessi ja hüsteeria sõber. Olin koos Sinuga psühhohuligaan kui Sa seda olid,” kirjutab Unt Vahingule 30 jaanuaril 1975 (vt Vaino Vahingu raamatut “Noor Unt”).

Muidugi kulutas see. Aga olla täiskarske tundelisuse vaim, kas seda pole ehk liiga palju tahetud? Üle inimvõimete tundlikkuse piiri. Undi põlvkondlikul sõpruskonnal pole olnud kombeks säästlikult elada ja tippvormis pensionile minna.

1944. aastal saksa ajal Tartumaa Voore valla Linnamäe küla asunikutalus sündinud Mati Unt on tagantjärele(!) vaadates mees, kes vabastas eesti proosakirjanduse lõplikult talupojakirjanduse maalähedusest ja ratsionaalsete romaanivirtuooside raskuse vaimust. Undi fenomen on intuitsioon, subtiilsus, kujutatava eriline aistitavus. Undi tööriiistad on melanhoolia, melodraama, hüsteeria.  Unt lõi eesti “peenuse vaimu kirjanduse”, mis oma äärmises tundlikkuses ja äraarvamatuses vastandub intellektuaalsete konstruktsioonide meistritele nagu Tuglas või Kross.

Vahingu “Noores Undis” on kusagil öeldud, et Ingo Normet “mõjus liiga loomulikult ja mehelikult”. Unt vabastas eesti proosa loomulikkusest ja mehelikkusest. Naiselikkus, afekt, teatraalsus vahendasid Undi ehedusiha hoopis vahetumalt. Tema teostes elab kirg vastuoludeta inimsuhete järele – keset Spiel´iga väljaelatavaid Angst´e. Ennasthävitav vaimuhoiak, aga Undile loomulik. Ta tajus elu kunstina ja puudutas selle kunstiks.

Elada tulevikus

Mati Unt on minu jaoks olnud alati kõige olulisem eesti proosakirjanik.  Kardetavasti pole ma selle väitega just originaalne.  Oma ajatu kujutamise vahetus, ennete tabamine ning nende eksistentsiaalseks dramatiseerimine muutis ta vastupandamatuks.

Täna 25 aastat tagasi kirjutasin Mati Undist kursusetöö. Poolteise aasta eest kirjutasin Loomingule artikli klassiku 60. juubeliks. Seks puhuks lugu tehes istusime Kadrioru keldribaaris, mille akent ehtis kõrbeliivas valkjaks põlenud sombreeros luukere. Unt jõi tekiilat, hammustas jalopena-pipart peale ja kinnitas, et tema elu parim aasta oli 2003. “Ma ei viitsi meenutada vanu aegu. Ma elan tulevikus, vähemalt pooliti tulevikus, ma olen ikkagi modernist. Ma ei jaksa olnud elu peale väga sügavalt mõelda, ma liigun pigem mööda elu pealispinda.” 

Undi elu oli modernistlik projekt, mis oli suunatud tulevikku. See tähendas ühtlasi et ta tavatses distantseeriuda nii minevikust üldse kui ka oma isiklikest vanematest.

(Muide, Mati Undi minevik hävis ka füüsiliselt. 90-ndate algupoolel avaldas ta Areenis teenimatult varju jäänud “suveromaani”, pastiši “Karmid aastad”. Selle “sissejuhatava löögina” tegin koostöös Undiga tema elukäigust iroonilise ülevaate, mille juurde Mati lahkelt lapse- ja noorpõlve pilte otsis. Paraku otsustas trükikojas keegi need kui tarbetud pärast trükkimist hävitada. See vandalism tuleb mulle siiani vahel enne magamajäämist meelde).

Magneetiline argimütoloog

Uue meedia võimalused tõmbasid Unti magneedina. Nii sai temast Ekspressi kultuuritoimetuse (hilisema Areeni) sõber, kes kirjutas meile “Argimütoloogiaid”. Ilmnes, et suur tundeinimene Unt on ka hämmastavalt erudeeritud, imetlusväärse kiirusega suutis ta mistahes elulisest nähtusest põimida kolumnimõõtu assotiatsiooniahela. Mati tööjõudlus oli haruldane, ta tõusis ju hommikul kell kolm või neli ja hakkas kohe kirjutama. Vahel tekkis mulle tunne, et Mati kirjutas nii palju lehelugusid, et mitte anda endale mahti romaani kallale asuda. Hoidis teda sellest eemale pelg või kärsitus?

Juba 1980-ndail hakkas teater Unti järjest rohkem endasse neelama. Ta on öelnud umbes nii, et teatris on hoopis huvitavam ja lõbusam kui kirjutuslaua taga, saab koos noorte inimeste kambaga töötada ning näitlejate ja seejärel publiku reaktsiooni kohe kätte. Ja aistitavat tagasisidet on ühele subtiilsele loojale väga vaja.

Vahest on subtiilsuse vaimu teostamisel olnud teater iseseisvuspäevil tõepoolest sobivam paik kui kirjandus. Kirjandus on hoopis rohkem marginaliseerunud. Igatahes pakkus teater järjest mängulimaks ja iroonilisemaks muutuvale Undile sobilikku väljundit. Mati oli ju tõeline Gesamtkunstwerk: kirjutas näidendi, lavastas, tegi lavalise ja muusikalise kujunduse. Sidudes omakandimehe Oskar Lutsu tundelisuse oma sentimendiga lõi ta näidendis “Huntluts” täitsa eksistentsiaalse kunsti- ja elukosmose.

Geeniuse lahkumine

Järelhüüedes Juhan Viidingule avaldas Unt protesti katse üle kujutada Viidingu surma etteheitena Eest Vabariigile. Seda pole mingit põhjust teha ka Undi puhul.

Aga millestki väga olulisest oleme siiski ilma jäänud. Kas pole nii, et just undilikud kvaliteedid: sentimentaalsus, eneseiroonia, empaatilisus, ülim tundlikkus elukosmose suhtes ja sellele puhtemotsionaalne vastukajamine on meie praeguses kultuuripildis haruldaseks muutunud. Vahest on käes on meelelahutustööstuse aeg, kuhu tema peenuse vaim enam ei passi. “Vaim käigu alla peenelt, mitte labaselt,” kirjutab Unt Areenis 2002, nähes ümberringi tärkamas sõjakat antiintellektualismi. Vahest on selline romantilne sõna nagu "geenius" neologismiga "loovtööstus" olemuslikus vastuolus.

“Arvan, et kunst on surnud ja alles on jäänud ainult kommunikatsioon,” võtab oma essee kokku Ilmar Raag vastilmunud “OPiraaamatus”. Kui see on nii, siis oli Väinömöisel tõesti aeg lahkuda.

Unt oli suurkirjanik juba siis kui mina lugema õppisin. Klassiku kuuekümnenda juubeli eel imestasime, et nüüd on meie vanusevahe kuhugi kadunud. Unt kurtis, et mõned ta põlvkonnakaaslased on vanaks jääma. Aga temast oli tunda, et ta elas endiselt elu ja suurte tunnete laineharjal. Ta rääkis “armastatud inimesest” ja  lootusest asuda juhtima Tartu Sadamateatrit. “Ma olen vaimselt heas vormis ja võin elada veel 20 aastat,” kinnitas Suur Lavastaja. Päris lõpuni see lainehari vist ei kandnud. Ja nüüd korraga, Elavate Eesti Vabariigist lahkununa, on ta minust jälle hulga vanemaks saanud.

Aga vanaks Mati Unt, elukutseline modernist, ei saanudki.

Mati Undi kaunimad jutud

Tühirand (1972)

Mattias ja Kristiina” (1974)

Via Regia (1975)

“Must mootorrattur” (kogumik,1976)

Sügisball (1979)

Kuuvarjutus (1984)

Öös on asju (1990)

Doonori meelespea (1990)

Kaunimad näidendid

Good-bye, baby (1975)

Peaproov (1977)

Vaimude tund Jannseni tänavas (1984)

Täna õhta kell kuus viskame lutsu (1998)

Kuidas ma esimest ­korda Mati Unti nägin  

Mati Unt oli meil maal ainuke kirjanik. Selles majas, mis paistab “Mina olin imelaps” kaanepildil Mati Undi klassi selja taga, on koolis käinud kõik Roela, Linnamäe, Vassevere, Sirguvere, Tarakvere ja Maardla kandi lapsed. Praeguseks asub selles majas juba puhkekeskus. Linnamäe alla, kus Mati Undi kodu, olla loomulikult linn ära peidetud. Kalevipoja jalajälg olevat seal ka. 

Kirjanikust ja tema kirjutatud raamatutest räägiti küla peal igasugu imeasju. Mõned olid meil kodus ka. Mootorratturi-raamatul oli väga õudne kaas, seda ei julgenud õieti kätte võttagi. Juttude järgi võinuks arvata, et kirjanikuhärral on sarved peas ja saba taga. Umbes nõnda ma teda väiksena ette kujutasingi -- mootorratta seljas, saba lehvimas. Kuskil kümneaastastena tuli meil venna ja naabripoisiga ploomiisu peale. Meie endi majad olid uued ja aiad alles nii noored, et sealt selliseid tõsiseid vilju leida polnud. Mõeldud-tehtud, sai teele asutud, sest keegi meist oli Linnamäel ploomipuid näinud. Linnamäel elas kaks peret, ühe klassiõe oma ja Mati Undi vanemad, kes pidid väga vanad olema ja väga harva väljas käima, nii et operatsioon pidi olema peaaegu ohutu. Ja kui meie siis kõik neljakesi puu otsas istusime, mugisime ja itsitasime, oli ühtäkki puu all ei keegi muu kui suur kirjanik ise. Vaatas puu otsa, käed selja peal, ja ütles: “Ärge seda puud siis väga ära lõhkuge.” Ja jalutas rahulikult minema. Saba ei olnud, sarvi ei olnud, suur ei olnud. Hoopis selline lõbus habe nagu isalgi, natuke väiksem ainult, ja ise ka natuke väiksem. Sellest peale ma enam kirjanikke ei kartnud. 

KÄTLIN KALDMAA

***

Tuldagu juba  

“Kopp, kopp, kopp!” 

Kell on seitse hommikul ja tegevus leiab aset Vanemuise vanas pansionaadis Kuperjanovi tänaval. 

“Ene-Liis! Kas sa magad? Sa ei kujuta ette, mis minuga praegu juhtus!” 

Mati on täpselt pool tundi varem marssinud mööda mu toauksest, et minna raudteejaama värsket lehte tooma. 

“Ja siis tuli äkki mu juurde üks koleda näoga mees, jäi seisma ja küsis: “Mati, miks sa mind ära ei tunne???”!!!” 

Isegi varahommikuses toahämaruses on näha, kuidas Matil silmad säravad.  

“Eile tulin proovist, kui ootamatult peatus mu kõrval auto, üks võõras mees tuli välja, suur must lind käes. Ütles: “Mati, võta see lind endale!” Aga  linnuke oli elus! Ma jooksin minema...”  

*

Mati oli tõeline dramatiseerija, igal ajal. Teatrikunstnikke oskas karta, sest “...no kui ma teen neli nädalat proove saalis, kus on toolid. Ja siis kolm päeva enne esietendust tassitakse mulle lavale mingi kolmemeetrise läbimõõduga muna, millega peaks nagu midagi peale hakkama!”  

Ühes oma kujunduses Matil muide oligi selline suur muna laval, aastaid hiljem. Aga selle oli ta sinna ise sokutanud. Põhiliselt ta tegigi oma lavad ise, suurtest kujunditest, kuna tal oli pilt selge, mis asju seal aetakse. Selles mõttes hästi moodne ja kartmatu mees, tohutult mänguline. Kostüüme meisterdasid aina uued noored provokaatorid – Anu (Samarüütel), mina, Jaanus (Vahtra), Reet (Aus). Äärmiselt sage kostüümimärkus oli: 

“Ma ei tea muud, kui et üks naine võiks olla punane, teine sinine ja kolmas roheline.”  

Ega ma ei küsinud kunagi, miks need naised tal just seda värvi käisid. Või mis ta mõtles kõigi nende punaste lõngakeradega, mida tükist tükki edasi kandis, või miks ta alati viimasel hetkel punase tulekustuti lavale mõne tooli taha tassis. Talle endale meeldis olla “salapärane ja hämar” ja see sobiski oivaliselt. Nüüd, kümme aastat hiljem, mõistan ma seda suurt mängu ehk juba paremini. 

Öösiti kirjutas kõigile asjaosalistele kirju ja siis hommikul sai trupp samuti salapärased näod.  Matist võib lõputult igasugu eksklusiivseid lugusid rääkida.

“Iwonat” tehes sõitsime algul tihti koos varahommikuse liinibussiga Tartusse ja Mati nõudis iga kord, et ma kohale jõudes pea bussist välja pistaksin ja kindlaks teeksin, ega mõne bussijaama posti taga ei luura mõni Posti ajakirjanik... Ja kui ühtegi ajakirjanikku ei paistnud, kalpsas Mati bussist maha ja siirdus käigult portfelliga nägu varjates kärmelt mäest üles teatri poole.  

*

Proov. Mati on kõhuli kusagil paremal kolmanda ja neljanda rea vahel pimedas saalis ja kõlgutab jalgu.

“Tuldagu!” 

Keegi ei tule. 

“Tuldagu! Tuldagu juba!”  

(Sosinal mulle: “Selle ma mõtlesin juba ammu välja, et kui pole päris täpselt selge, kes peab lavale tulema, küll siis selline umbisikuline kutse õiges inimeses süütunde äratab!”) 

Püsti, jalgu trampides: 

“Noh, tuldagu nüüd!” 

ENE-LIIS SEMPER

***

Unt, Vahing ja feminism

Eesti Ekspressi Areenis oli Mati Unt see, kellega tahtsid suhelda mitmed, teda oma autoriks tunnistada. Kalev Keskülal olid Undiga suhtlemiseks trumbid käes: vanad tuttavad Kirjanike Liidus parematest aegadest.  Mäletan siiski, et kord seostas Unt Kesküla mingi gurmaanide õhtuga, kus maitsti ilvest. Kassisõber Mati Unt väljendas mulle seepeale sügavat pahameelt ja suhtles vahepeal meelsamini minuga. 

Meid sidus Undiga huvi feminismi teemade vastu, ta helistas mulle vahel ja küsis mõne allika kohta, kust mida lugeda. Enamasti oli ta ennast küll juba nii sügavale teemasse sisse puurinud, et ma ei osanud midagi tarka lisada, pigem kuulasin huviga, mis põnevat ta taas kuskilt välja on nuhkinud. Kes ei mäletaks Undi lavastuste kavalehti!

Meie viimane telefonikõne oligi paar  kuud tagasi, kui murelik Unt tahtis teada, kust saaks minu koostatud raamatut "Sugu telepildis". Talle oldi poest vastatud, et nad ei tea sellest raamatust midagi ja uuris minult, kas tegemist on mingi salatsunftisisese asjaga. Kuuldes, et nii ongi, kinnitas ta, et temagi on ju selle tsunfti liige, mille peale ma kõrvust tõstetuna muidugi talle Draamateatri valvelauda raamatu toimetasin.

Ei osanud arvata, et see jääbki meie viimaseks jutuks.

Unt armastas päristeatri kõrval eluteatrit lavastada, ka mina olen sattunud paari episoodi. Kuskil 1990ndate keskel kutsus ta minu kui "tõusva valvefeministi" Draamateatri naisnäitlejatele naisasjast rääkima, tal oli seda kuuldavasti vaja näitlejate häälestamiseks mingi tüki jaoks. Kujutan ette, kuidas ta vargsi selle intriigi üle itsitas: eriti paar diivat olid terve kohtumise aja üsna mürgised...

Undi lavastatud eluteatri stseenide hulka kuulub kindlasti ka minu tutvumine Vaino Vahinguga. Nimelt pärast seda kui Undi sõber ja kaasteeline Vaino Vahing  oli unes näinud, et feminist Barbi on teel Tartu poole teda tapma, otsustas ta meid tuttavaks teha. Unt lihtsalt armastas ka elus sellist intellektuaalset huumorit. Mis puutub Vaino Vahingusse, siis viljakas ja jätkuv koostöö paaril viimasel aastal on andnud Areeni korralikus mahus Vahingu teatrikriitikat, muu hulgas pea kõikidest Undi lavastustest.

Nüüd, kui Unt on kadunud, hakkan aru saama, et see ongi kultuuriajalugu.

Tõesti, suur rõõm on tõdeda, et oled selles kuidagi kaasa löönud, puutunud kokku eesti kirjanduse ja teatri ajaloo suurkujuga, kel oli juba ammu õigus olla tähtis vanamees, kuid kellega suhtlemisel ei olnud kunagi ebamugavat tunnet, et see ongi suur Mati Unt.

BARBI PILVRE

***

Unt ja kunst  

Ärgitasin mõnedki korrad Mati Unti Areenile näitusearvustust kirjutama. Kuid alati ta keeldus. Põhjus, nagu hiljem selgus, oli üsna lihtne, kuid samas komplitseeritud, nagu Unt inimesena isegi. Undi lavastused paistsid silma visuaalselt ülimalt efektseina ja 1960.–70. aastatel modernistlikena, hiljem postmodernistlikena (ma ei ole küll kindel, kas see sõna passib siia kõige sisutäpsemana, aga olgu), kuid tegelikult meeldis talle vaadata moodsa kunsti klassikat, teoseid, kus tegeldi pildi, koloriidi ja jutustusega. Sama oli tema muusikalise maitsega: ta eelistas ikka meloodilist, kuigi kasutas lavastustes kõikvõimalikku heli. Kui juhtusime rääkima performance’itest ja installatsioonidest, ütles ta neid nautivat mõistusega; et kirjutada polevat nendest aga midagi. Arhitektuuri kohta võttis ta siiski mõnikord sõna (kui ehitises kajas vastu mingi teatraalne joon, näiteks kulissivõte) ja arhitekt Maureri kuju “Sügisballis” on minu arvates parim ehituskunstniku portree eesti kirjanduses.  

Et Unt proovis ka kunsti teha, on aga vähetuntud fakt. Ükskord 1980. aastate keskel leidsin Tartu antikvariaadist Undi 1960. aastate algul ilmunud luulekogu autori naiivsevõitu figuurijoonistustega. Mul polnud tollal aimugi, et Unt joonistadagi oskas, nii et raamat oli tõeline üllatus. Mingil hetkel aastaid hiljem küsisin Undilt Areeni toas, miks ta enam oma teoseid ei illustreeri. “Ei viitsi,” vastas Unt, nii moka otsast. Varsti kadus see raamat Areeni toast ja pole kunagi tagasi tulnud.   

HARRY LIIVRAND

***

Matil oli õnne

Nüüd Matit enam ei ole. Matiga on juhtunud see, mis juhtub igaühega. Minuga niisama nagu sinuga. Kui Matile jäi midagi ütlemata, siis nüüd enam öelda ei saa. Nüüd pole see enam tema asi. Nüüd on see juba nende asi, kellel jäi ütlemata.

Matil oli õnne. Ta lipsas ära ja ei jäänud kellelegi koormaks.

Mitte keegi ei pidanud mitte ühestki ametiasutusest haigele kirjanikule toetust küsima. Mitte keegi ei pidanud kuulma äraütlemise ülbeid või mõtlematuid ettekäändeid. (Mis on ju alati võimalikud.) Sellega on nüüd klaar.

Aga mis oleks olnud, kui Matil ei oleks olnud õnne? Kui tal ei oleks õnnestunud ära lipsata? Kui ta oleks aastaid olnud haige?

See pole ainult Mati küsimus, see on kõigi inimeste küsimus, kes oma eluga on oma maad teeninud. Sellele küsimusele pole õiget vastust ühelgi ajal ega üheski riigis.

Üks asi on aktusel rääkimine, teine asi on igapäevane elu. Üks asi on mugav surnud klassik, ja teine asi on elav inimene, kellega on alati tüli ja vaeva!

Kunagi ma rääkisin Matile, mismoodi ma teda näen, mismoodi ma teda mäletan. Kirjutasin selle isegi üles, võib-olla et mõni on seda lugenud. Minul muud mälestust ei ole. Täna ma meenutan seda uuesti:

Kui ma Mati peale mõtlen, tuleb mulle meelde tülisid ja leppimisi, nuttu ja naeru. Kadunud riik ja kokku kukkunud impeerium. Keelatud raamatud ja ilma lumeta talved. Andres Tolts ja Juhan Viiding. Minu enda luuletused, millest mõned on Mati laua taga kirjutatud. Näiteks see: “..kui ei näegi üldse elu jooksul sõdu, ega siis ei tea, mis maik on rahuajal. / Valge voodilina viskleb mööda rõdu. / Tume ohutunne tekib luuletajal.“

Alati, kui ma Mati nime kuulen, näen suvevalgust.

Juulikuud.

Puulehed kahisevad ärevalt. Nii nagu Mati Undi juttudes. Need puud seisavad ehk praegugi Mustamäel, kui neid maha pole raiutud. Nende puude all tuleb mulle vastu Mati. Noor ja särav, naerab kavalalt. Minu mälestuses on ta pruun, päevitanud. Kuigi ma seda eriti ei usu, sest kus ta ikka nii päevitas!

Valge T-särk toonitab tema pruuni jumet. Ta näeb välja nagu mõni prantsuse tudeng-vabadusvõitleja või mõni mütoloogiline sõnumitooja. Mõni kreeka Hermes või Rooma Mercurius.

Sõnum, mille ta seal Mustamäe puude all igaveses suvevalguses meile toob, on see, et ta öösel kirjutas valmis “Ratsa üle Bodeni järve”.

Me võiks selle üles otsida ja uuesti läbi lugeda.

VIIVI LUIK

***

Geenius ­lahkub. Lõplikult  

“Good-bye baby / Stseenid lahkumistest ja kaotustest”, autoriseerimata bonus track.  

JAKOB: Kui järjekordne võitleja langes, lasti lava tagant raketti. Kokku neli korda. Seitsmest vaprast mõõgamehest jäid lõpuks kolm järele, nad seisid kahe tuletõrjeauto tekitatud paduvihmas ja taipasid, et nad on jälle kaotanud, et võitis rahvas, nagu ikka. Aplodeeriti, mindi läbi pimeda ja niiske Kadrioru bussi peale, kirjanike majast mööda. Buss tuli kohe. Kaks joodikut jõid tagumises vagunis mingit plastpudeliõlut ja läksid TV3 peakorteri juures võpsikus maha. Üks, salapärase sisuga hiigelkott õlal, läks otse edasi, teine, pudel käes, kukkus erakordselt efektse, mitme pöördega balletinumbriga kraavi. Sisenesin tühja korterisse, kust kõik olid maale põgenenud; kassigi polnud; ja algaski 22. august 2005. Et mida veel? Mitte midagi, ma mõtlesin, mida ma ikkagi neist rakettidest mõtlesin, ja jäin magama. Et mida siis veel? 

TÕNU: Sa tahad öelda, et midagi oli õhus? Miks sa kirjeldad asju, mis on ainult natuke huvitavamad kui taksosaba? Ja see ju ei olnud Mati lavastus? 

JAKOB: See ei ole nii. Jah, ma tundsin, et midagi on õhus muidugi, aga midagi on alati õhus, tarvitseb ainult antennid välja sirutada! Sa pole vist proovinud! Sa vist ei tahagi teada! Sõltub, mis see on. Sel ööl oli see mingi hämar mure. Nagu vaataksid mingit asja... kuusehekki võibolla... või taevast... ja saaksid samal ajal aru, et miski segab sul vaadata. Et midagi toimub kuskil, et raadiolained liiguvad läbi öö, kuid sa ei kuule neid, et midagi on ees ja et see paneb muretsema. Ma mõtlesin, et ma muretsen nende inimeste pärast, kelle pärast ma tavaliselt muretsen, aga nendega oli kõik korras, neil oli unisus, jonn ja kriimustusevalu üle läinud. 

TÕNU: Kuule, kas see pole ikkagi mingi tagantjäreletarkus? 

JAKOB: On ja ei ole ja on ja ei ole. Kõik mõjutab maailmas kõike, kuidas see liblika tiivaplaksu ja orkaani seos oli? Sõltub, mispidi ta lebab. Mis kell on? (lava tagant lastakse üles üks ilus, lihtne, kollane rakett, mis teeb elegantse paugu. Süttib punane valgus, kõlab tango, kuigi keegi ei tantsi) * See, et ma sel vihmasel päeval nutsin, ei puutu tegelikult enam kuidagi asjasse. See, et iroonia hakkab Eestis välja surema, ei puutu asjasse. See, et enamik mind oluliselt mõjutanud uutest Eesti klassikutest on surnud, ei puutu asjasse. Saame hakkama, mis siin ikka, kurb küll jne. Einoh, muidugi saab hakkama, ma näiteks käisin täna poes ja saatsin mitu meili ja rääkisin inglise keelt ja osalesin telefoni teel õppekava arutelus! Me saame muidugi hakkama, aga kõik on nüüd lootusetult teistmoodi. Me mõtleme Mati peale ikka. 

TÕNU KAALEP