Tundetuse õppetunnid Rakvere teatris
“Kas ma tõesti ei tunne enam midagi?” küsib Advokaat. “Mu käed on tundetud, nad ei tunne enam isegi naiseihu soojust ja kumerusi. Kas ma olen täiesti tundetu? Mul on hirm! Kas ma tõesti suren varsti?”
“Ära vaata mind! Ma ei taha, et mind vaadatakse, sest ma kardan, et te ei näe mitte midagi,” ütleb Tüdruk ilma minevikuta. “Miks te ei raputa mind lahti, miks te ei vii mind murdumise piirini. Andke mulle piirid!” P>
Neid saatuslikke küsimusi ning hirme harutavad Advokaat ja Tüdruk udusulises maailmas valge karvaga kaetud minimalistlike dekoratsioonide vahel. Nende lavamaailm on tabav kokkuvõte inimeste maailmast, kus kõik on püüdlikult (valedega) polsterdatud, aga nurgad (tegelikkus/tõde) teevad ikkagi haiget. Ja mida rohkem nad eksivad ja valetavad, seda intensiivsemalt laotab end laiali valede ja segaduste võrk nii tegelaste hingedess kui lava peal. Kes lavastust näinud, teab, millest räägin. Lõpuks, pärast vältimatut katastroofi, sest mille muuni saaksi viia lugu, kus isa oma poja pruudiga (poliitilise korrektsuse mõttes olgu antud ka teine variant – noor minia oma äiaga) intiimsuhtesse astub, korjatakse valedevõrk kolimiskastidesse ja minnakse igaüks oma teed.
Selles loos kaotab isa oma poja ja lastekodutüdruk oma leitud perekonna. Kuid nad pole ainsad, kes kannatavad. On veel entusiastlik amatöörkunstnikust Ema, pehmeloomuline arstist Poeg ning dementne Vanaema, kelle mälu tundub sõltuvat eelkõige vestlusteemade ebameeldivusastmest. Ja kuigi kõigile tegelastele on antud nimed, võivad ehk ainult advokaat Pekka ja minia Milva kui veidi rohkem väljajoonistuvad karakterid neid nimesid ka kanda. Küsimus ei ole siin mitte rollilahendustes ega mängustiilis, vaid näidendisse sisse kirjutatud paratamatuses. Teised tegelased on ennekõike tüübid. Õigemini arhetüübid - teatud mees- ja naiskäitumiste stereotüüpsed algkuvandid. On ülienergiline ning mitte kunagi huumorimeelt kaotav pereema. Soe ja lopsakas ürgemane, kes asetab teiste heaolu alati enese heaolust kõrgemale. Kes tahab, et kõigil oleks kogu aeg hea tuju ja pigistab selle saavutamiseks silmad tõe ees kinni.
On poeg. Mitte isa vastu mässav või müütiline isatapja, vaid allaheitlik memmepojake. Intelligentne ja pehme natuuriga poeg usub, et mõistus pääseb alati võidule. Ta näeb küll teiste käitumises egoismi ja ebaausaid võtteid, kuid ise neid ei kasuta. Tema ei tõukaks kunagi vana kuningat troonilt ega astuks ise valitsema. Seetõttu ei saavuta ta ka kunagi oma tegelikku kohta elus. Just poja käitumine annab isale õigustuse temalt pruute üle lüüa ja tema elu üle otsustada. Poja allaheitlikkus takistab isa kombekohaselt tugevama positsiooni loovutamast, et väärikalt teenitud vanaduspõlve nautida. Poeg ise määrab isa taas ja taas lõputut eksimuste ning egotsentrismi ringe tegema.
Mis isafiguuri puutub, siis tema on tunduvalt keerulisem ja ettearvatum tegelane. Tema loomus ning motivatsioonid jäävad tihtilugu arusaamatuks ja hämaraks, nii nagu ka Milva omad. Ses mõttes ongi nad paras paar, keda ei saa kuidagi lahus vaadata. Nad on mitmeski mõttes üksteise vastandid: üks on vana ja teine noor, üks mänguline ja teine realistlik ning kalestunud, üks ülitundlik ja teine tundetu. Aga nad on ka sarnased. Neil on sarnane elujanu, uudishimu ja ülbus. Ülbus kahetsust tundmata tavapärastest moraalinormidest üle astuda.
Omajagu ülbust ja ignorantsust on ka kiuslikus vanaemas, kes suudab oma surmahirmus poja korraks kaaluma ja kahetsema panna. Tegelikult vaevavad minevikus tehtud teod ja nende võimalikud surmajärgsed tagajärjed tedagi. Mis siis, kui inimesel on tõepoolest hing. Mis siis?
Kuigi tutvustuse järgi võiks eeldada, et tegu on traditsioonilise perekonnadraamaga, leiab vaataja Rakvere teatrist eest hoopis filosoofilise mõtiskluse. Huvitava lavastuse, mis on rikas mängulistest vihjetest. Just vihjamine tundub olevat üks Pirkko Saisio kirjanduslikest võtetest – ta ei anna valmis põhjendusi, ta ei õigusta, ei seleta tagamaid, ei mõista õigeks ega hukka. Ta lihtsalt annab vihjeid, kuidas lugu võiks minna. Ka näitlejad järgisid seda põhimõtet, nende mängustiilist õhkus salapära ja aimuandmise hõngu. Kogu aeg oli tunda, et paljugi jäi välja ütlemata. Kogu aeg oli midagi õhus rippumas. Aga see midagi ei seisnud ähvardavalt vaatajate peade kohal, vaid ümbritses neid igast küljest oma elutarga kõikemõistmisega.
“Tundetus”
Autor Pirkko Saisio, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Reili Evart.
Osades Toomas Suuman, Terje Pennie, Peeter Rästas, Helgi Annast ja Tiina Mälberg.
Esietendus Rakvere teatris 9. detsembril.
