Tundjale tragöödia, mõtlejale komöödia
Mälestuste ja (auto)biograafiatega on praegu kõik hästi: igal aastal ilmub mõni lugemisväärnegi. Rootsi slavist Bengt Jangfeldt on üks pädevamaid Vladimir Majakovski tundjaid ja kõnealune biograafia – paarikümneaastase pühendumise vili – kuulub oma žanri tippu.
Teose üheks suurimaks väärtuseks võib pidada hea kvaliteedi ja laia kõnetusvõime haruldast sünteesi, kus võimalik massihuvi seisneb tähenduslike kihtide sünergeetilises paljususes, mitte apelleerimises vähimale ühiskordajale. Kes revolutsiooniaegsest Venemaast ega Majakovskist midagi ei tea, sellele on see lihtsalt üks põnev ja pikantsete seikadega tembitud romaan, piltidega ja puha; neile, kelle koolitee jäi eelmisesse riigikorda ja kes mäletavad Majakovskit kui kanoniseeritud revolutsioonipoeeti, avaneb võimalus näha, milline närvitõmblustes vappuv hädakägar oli ta enne tarretamist hiiglaslikku heroilises poosis pronksmonumenti. Filoloog või semiootik võib siin silmata nii mõndagi verisulis tulevast klassikut ringi perutamas. Näiteks rohkem kui hetkeks peatuvad kaadris Roman Jakobson ja Viktor Šklovski.
Siin saab tunda piinlikkust, nähes, kui halekoomiline on lüürilise poeedi-mina võime võtta oma elulavastusi surmtõsiselt, ent sealsamas võib tunda õudu, kui meenub, et nende infantiilsete märatsejate poeetilised luulud ei päädinud teatriuuenduses ega muus tühises nagu meil, vaid määrasid ajaloo kulgu ja iga stroofi kohta tuleb massihaud laipu. Absurdi, õuduse ja koomika ühtesulamises vastab see Jaroslav Hašeki šedöövrile; lüürilisuse ja kurjuse lähisuguluse illusteerijana on see aga tabav dokumentaalne paarik nii hästi Milan Kundera võtmelisele tekstile “Elu on mujal” kui Vladimir Nabokovi “Lolitale”.
Viimast ka metatasandil: kui Nabokov näitas, et esteetilise empaatia lummus võib meid panna kaasa elama ka mõrvarist pedofiilile, siis Jangfeldti tohutu rekonstrueerimisvõime rikastab faktirohke ülevaate otsekõneliste dialoogidega, saatuslike hetkede eel kasvab nii tempo kui detailirikkus, väriseb hääl ja läighatab silm, ning lõpuks võib, nagu Humbert Humbertki, omandada sümpaatsusevarjundi isegi midagi nii läbivalt nõmedat, destruktiivset ja räuskavlabast nagu futurism. See kõik on aga siiski klapitatud tõsiteadlasliku rangusega, sest ilukirjanduslik loomingulisus ei ole Jangfeldtil vahend lähteandmetes olevate lünkade kinni katmiseks, vaid õigustatud serveerimisprintsiip, mida saavad endale lubada ainult pühendunud askeedid oma elu õhtupoolikul.
Raamatul on põhjalik register ja bibliograafia ning tundub, et ammendav allikaloend. Põhjalikult on avatud ka Lili ja Ossip Briki komplitseeritud isiksused ja nende märgiline abieluühendus, mille juures Majakovski sai varakult “selle kolmanda rolli ja karakteri, kes tuleb väljastpoolt ja muneb oma tundelise käomuna valmis pesasse”. Toonase kultuurielu oluline ideoloog ja Majakovski nõustaja Brik oli eeskujulikult vaba sellisest kapitalistlikust igandist nagu armukadedus. See võimaldas abikaasa Lilil piiranguteta pühenduda oma erootilisele impulsiivsusele ja ühtlasi garanteerida kiivusest hulluvale Poeedile piisavas koguses sõnastamisväärseid piinu.
Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole. Kuid erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarisuhet, mõistmata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus.
