Tundmatu naaber Läti

Tallinna kobarkinos jooksev läti rahvuslik suurfilm “Riia kaitsjad” (kogus Lätis enam vaatajaid kui meie “Nimed marmortahvlil” siin, kuid eks neid ole ka rohkem) käsitleb “Läti vabadusvõitluse raskeimat päeva” 11. novembrit 1919. Päeva lõpul kuulutasid Riia kirikukellad, et mõlemad Väina kaldad on vabad ja baltisakslastest ja venelastest koosnev Bermondt-Avalovi armee on Riia piiridest välja tõrjutud. Samal päeval, 11. novembril 1919, asutati Läti kõrgeim sõjaline aumärk L??pl?sise orden, analoog meie Vabadusristiga. Selle said 2116 võitlejat (1920–1928), sh meie Johan Laidoner, Johan Pitka, Johan Unt, Andres Larka ja Nikolai Reek.

Meie raamatukogud on infost selle ordeni kohta ­peaaegu puhtad. Küll on kirjutisi ja raamatuid läti rahvuseeposest “L??pl?­wsisest” endast, meie “Kalevipoja” analoogist. Raamatukogudes leidub küll Henriku “Liivimaa kroonika”, raamatuid Eesti-Läti ärkamisliikumistest ning “Läti köök” (2008), pole aga ülevaatlikku kompaktset teatmeteost “Läti”. Pika otsimise peale leidsin Läti ajaloo värvika ja inforikka käsitluse välislätlase(!) ­Uldis ­??rmanise raamatust “Läti rahva elurada” (Ilmamaa, 1995).

Kardan, et lätlastel on Eestiga samad lood. Et puudub üks lihtne, ülevaatlik ja kompaktne teatmeraamat Eestist. Ja et meie Vabadusrist on lätlastele sama rahvusmüstika nagu meile nende L??pl?sise orden.

Nii ei mõista nad ka meie võiduausamba-poleemikat. Aga kuna Vabadusrist on neile tundmatu, ehk oskaksid samasuguse ajalooga lätlased meie sammast kõige õigemalt hinnata?