“Müüt”
(Unsung Records)
Jah,
ma mäletan seda kohta Rock Cafe kontserdilt aasta tagasi küll, kui
oma keerulist ja paljukeelset pilli (vist on selle nimi Warri kitarr)
mängiv sakslane Markus Reuter sõitis ootamatu julmusega järsku
sisse enda ja trummar Pat Mastelotto (King Crimson) loodud senisesse
õdusasse ja pehmesse, pseudorobertfrippilikku helimaastikku. See oli
üks kõige võimsamaid akorde, mida elus kuulnud olen. See
peaaegu hirmutav instrumentaalne karjatus on ka siin plaadil, loos “Tied
Into A Phrase” mitmes eri variandis olemas, vaiksemalt ja valjemalt,
teravamalt ja pärast pehmemalt. Tallinnas, Tartus ja Viljandis salvestatud
kahemehebändi kontsertvõtted on vaheldumisi pehmed ja kurjad, ja
kogu aeg on tunne, nagu oleks laval rohkem inimesi. Kuskilt ilmub pr Frippi,
Toyah Willcoxi irooniliselt kildupilduv ja pärast, loos “Imur”
(osa lugude pealkirju on eesti- või veel hullem, segakeelsed) hoopis
lüüriline hääl; ja üks eesti diplomaat teeb ka kaasa.
Ja kohati mängib trummide, bassi ja elektroonikaga koos hoopis
flööt või duduk. Ja miskipärast tänatakse
ümbrisel kehtivat Eesti Vabariigi presidenti...
Ja see, mida
Reuter teeb palas “Slow Cabaret” – midagi niisugust, olgugi
see minu naiivne arvamus, on suutnud mu jaoks seni teha vaid vana hea Jeff Beck
oma “Guitar Shopi” mõnes loos. Suur, ülilihtne, ja
sentimentaalne kitarrikeskne kujund. Peaaegu nutmaajav, ajatu ilu. 8
Tõnu Kaalep
