Niisugune rahutu tung, mis avaldub loomingu ääretus mitmekesisuses, on Eesti kunstis omane eelkõige kahele mehele - Adamson-Ericule ja Jüri Arrakule. Mõlemaid tunneb avalikkus küll peamiselt maalijatena, aga see on kõigest üks tahk nende loomingust. Oma hilisimpressionistlike maastike, lillede ja aktidega näib Adamson-Eric Arraku kõrval esmapilgul kerglane. Aga ainult näib. Jah, Adamson-Eric ei ole tõsine sõnumitooja, hoiataja, nagu on seda Arrak. Kuid tema suhtumine loomingusse ja tung luua on sama tõsiselt võetav. Kui Adamson-Ericut tabas 1955. aastal parempoolne halvatus, õppis ta maalima vasaku käega. Vastupidi ootustele tabas kunstnikku uus loomepuhang, mis kestis kuni surmani 1968. aastal.

Ka Arrakut on oht esmapilgul vääriti mõista. Olen märganud veidi üleolevat suhtumist temasse - ah, mingi usumaalija. Selles "usumaalijas" on aga varjul respekt Looja loomingu vastu ja sügav mure selle loomingu tuleviku pärast. Häda on hoopis selles, et elame ajal, kus "igasugust sõnavahtu, plära ja roppusi kuulatakse hardunult sügavmõtteliste nägudega". Ja sel põhjusel jääb Arraku maalide sõnum tihti mõistetamatuks.

Nii Adamson-Eric kui eriti Arrak on maali kõrval loonud ka graafikat. Just graafikas tuleb eriti selgelt ilmsiks Arraku tung pidevalt katsetada ja midagi avastada. Ta ei lepi traditsiooniliste tehnikate etteantud raamidega. Vaadakem kas või Arraku sügavtrükilehti 1970ndate keskelt, eriti "Illusionisti" (1977), mille trükiplaat on iseseisev kunstiteos - metallikunsti taies. Arvuka ja mitmekesise estampgraafika kõrval on Arrak palju ka joonistanud ning raamatuid illustreerinud. Ja loonud hulga eksliibriseid.

Erinevalt Arrakust on Adamson-Eric estampgraafikas traditsiooniline. Seda juba seetõttu, et graafika oli tema jaoks pigem kõrvalepõige. Nii on Adamson-Ericu graafika väikesearvuline, teame temalt paari monotüüpiat ning käsitsi koloreeritud litosid ja linoole. Märksa rohkem on temalt joonistusi, neist osa jätkavad nagu tema graafikagi maalile omast temaatikat ja käsitluslaadi. Teine osa aga moodustab terviku Adamson-Ericu tarbekunstiloominguga, mis on erakordselt fantaasiarohke ja seetõttu maaliloomingust vaat et huvitavamgi.

Alates 1930. aastate teisest poolest eksponeeris Adamson-Eric näitustel uudseid, valitsevast rahvuslikust laadist täiesti erinevaid tarbekunstiesemeid: maalitud kohviserviise ja seinataldrikuid; nahast auaadresse, raamatuköiteid, lauaplokke jm. Samuti hõbedast ja portselanmaaliga ehteid ning vaipu. Kõike neid kaunistab asümmeetriline, primitiviseeritud looma- ja inimfiguuridega ornamentika.

Kolmkümmend aastat hiljem alustas niisama eripalgelise tarbekunstiloomin guga ka Arrak. 1967. aastal eksponeeris ta esimest korda kaelaehteid, sõrmuseid ja seinaplaate. Kui Adamson-Ericu õnnestunumate ehete hulka kuuluvad kindlasti portselanmaaliga ehisnõelad (1937), siis sama võib öelda ka Arraku kohta - tema miniatuurmaaliga kaelaehted ja rinnanõelad kuuluvad siinkirjutaja arvates ühtlasi ka Eesti ehtekunsti paremikku. Arrakule pole võõras portselanmaalgi, kuigi ta pole sellega tegelenud nii pikalt ja põhjalikult nagu Adamson-Eric. Loodetavasti tuleb mõnele tema rõõmsates toonides maalitud seinataldrikule peatselt lisa.

Aastaid on Arrak kavandanud ka vaipu, mida praegu saab näha näitusel Estonia teatri talveaias. Aastal 1972 aga eksponeeris Arrak näitusel köidet Edgar Allan Poe raamatule "Valimik novelle". Seda loetelu mõlema ränduri loomingulise mitmekülgsuse kohta võiks kindlasti veel pikalt jätkata, aga jäägu see juba raamatute tarvis. Igatahes tundub, et Eesti kunstis saab korraga olla vaid üks selline looja. Sest kui Adamson-Eric lahkus, tuli Arrak.

Ja ikkagi, kuhu jõudis oma teekonnal Adamson-Eric ja kuhu võiks jõuda Jüri Arrak? Kuigi Arrak kirjutab, et jõudmine mäeni peaks olema kunstniku kõige tagasihoidlikum eesmärk, annab ta samas ka mõista - mäe tippu ta ei jõua. Miks? Mäe tippu jõudmine tähendaks täiuslikkust, aga täiuslik saab olla vaid üks looja - Jumal. Siiski ma arvan, et niisugustele kunstnikele nagu Adamson-Eric ja Jüri Arrak ühel hetkel hõrenevad mäetippu peitvad pilved ja neile antakse võimalus täiuslikkuse tippu korrakski näha.