Tartu NAK

Vahur Afanasjevi Kirepi (Kostina) küla kohalugu rääkiv vabavärsilises luulevormis teos on palju enamat kui raamat või luulekogu. Napi lehekülgede arvuga, väga maitseka kujundusega, sisult mastaapne ja põhjalik poeetiline uurimus Eesti külast ja selle ajaloost. “Siia asusid sajandite eest ümber vene vanausulised, kes elasid eestlastega kõrvu. Kolhoosikord hävitas nii vanausuliste traditsioonid kui eestlaste talukultuuri. [–] Vahur Afanasjevi kümnes raamat on justkui Pythease maailmakirjeldus, temagi rändab mööda maad, ent ka mööda aega,” kirjutab saatesõnas toimetaja Kaur Riismaa.

Raamatu geograafia ümbritseb ­Kostina küla kõigis ilmakaartes ja ajaline mõõde ulatub aastatuhandete kaugusele, keskendudes küll suuremalt jaolt Eesti ­Vabariigi ligi saja eluaasta sisse. Afanasjevi raamatu “maailm” on jagatud nelja ossa: ülalpool, vasakul, paremal ja allpool keskpunktiks olevat Kirepi küla. Geograafia on ­välja toodud maakaartide ja graafiliste kaardifragmentidena, nii et kogu aeg on jälgitav, millise koha lugu kõlab, olgu see küngas, prügimägi, eestiaegne talukoht, pommiauk või metsavendade punker (kujundaja Katrin Kisand). Kohast hargneb seal elanud või kohaga seotud inimeste värsslugu.

Suve sooja lämbet lõhna, lopsaka umbrohu järele lõhnavat leitsakut, männituka-aluste põndakute liivakuiva kuumust ja mahajäetud talude rõsket salapära on Afanasjev kirjeldanud nii, nagu oleks see tema viimane raamat, kus tuleb välja panna parimast parim. Nappide sõnadega esitatud tegelased ja olukorrad töötavad lugeja fantaasia käivitamisel tõrgeteta. Ajalugu ilmub silmade ette nii õndsa kui õudsena, alati äratuntavalt eestilikuna oma keerulises vaenu- ja armupoolte põimumises. Ka loomad jõuavad ajalukku: “Kui saan suureks / hakkan traktoristiks,” / unistas kutsikas. // Jooksis järel ja haukus. / Alla ei jäänud. / Tegi enesega rahu. / Vananes väärikalt. / Hundid panid nahka.

Nagu sellest näitest näha, on “Tünsamäe teol” kirjandusloos väärikad eelkäijad – Edgar Lee Mastersi “Spoon Riveri koolnud” ning omakorda viimase kirjanduslikku võtet Eestis kasutanud Mats Traadi “Harala elulood”. Afanasjev seisab väärikalt hiiglaste õlgadel, tema sulg ei värise ootuste raskuse all.

Tünsamäe tigu, see mütoloogiline olend, kellest polegi palju juttu, valitseb kujundina kogu teost. Temalgi on väärikas eelkäija – Günter Grassi kammeljas, kes mäletab kõike aegade algusest.

Priit Hõbemägi