Juba aastate eest meie seast lahkunud Haljand Udami (1936–2005) vaimne pärand on niivõrd mahukas, et selle avaldamine jätkub veel praegugi. Käesolevas raamatus mõtestab meie tunnustatud islamiuurija esseistlikus vormis Türgi ajalugu, geopoliitikat ja kultuuri – alates varakeskajast kuni Türgi vabariigini. Käsitlust iseloomustab autori mitmekülgne teemakohane eruditsioon ja sügav sisemine sümpaatia teema vastu.

Udam pöörab erilist tähelepanu mitmesuguste spirituaalsete, eelkõige muidugi religioossete fenomenide (kohati müstitsismi kalduvale) esitamisele. Näiteks tutvustatakse raamatus kroonikates leiduvaid Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli türklaste kätte langemisele osutavaid endeid. Linn vallutatigi 29. mail 1453. Ennustuste või ennete tõlgendamine võib olla muidugi hästi põnev, kuid Osmanite tõusul olid lisaks ka konkreetsed sotsiaal-poliitilised põhjused. Viimaseid avab autor liiga põgusalt. Siin oleks kindlasti tulnud kasuks näiteks briti medievisti, sir Steven Runcimani põhjalikud klassikalised uurimused, kaasa arvatud tema “The Fall of Constantinople” (“Konstantinoopoli langemine”).

Eraldi tähelepanu väärib mõningate terminite tähenduse seletamine. Nii kirjutab Udam janitšaridest kui kristlaste seast värvatud poisslastest, mis tähendab, et tegemist oli nn devsirmega. Selguse mõttes siiski lisagem: algul oli tegemist vaid kristlikest perekondadest sunniviisiliselt rekruteeritud poistega, paljudele peredele tähendas see tõelist katastroofi. Alles ajapikku hakkas osa mõnede vaeste piirkondade (nt Albaania, Bosnia) moslemiperesid taotlema oma mõnele pojale sõjaväelise karjääri lootuses janitšari väljaõpet. Loomulikult lootuses oma elujärge veidigi parandada.

Kui sultan Mehmet II vallutas Konstantinoopoli, siis sümboolsel tasandil omastas ta n-ö omaaegse oikumeeni keskuse. Bütsantsi impeeriumi lõplikku alistamist sümboliseeris Hagia Sophia katedraali ümberpühitsemine mošeeks. Siin nõustun täiesti meie orientalistiga. Kuid maailmaajaloo sügavama hoomamise nimel tuleb siiski lisada, et 1934. aastast toimib Hagia Sophia uues hüpostaasis, muuseumina.

Udamiga võiks kindlasti diskuteerida Türgi geopoliitilise tähenduse üle. Ta nimelt vaatleb seda Euraasia keskpaiga ja südamaana. 20. sajandi geopoliitikud

(nt Karl Haushofer, Halford John Mackinder, Aleksandr Dugin jt) paigutavad südamaa tavaliselt siiski Venemaa, Kasahstani ning Mongoolia aladele.

Üsna palju kirjutatakse raamatus türkide mitmetahulisest mõjust Kiievi-Venemaale ja Moskva riigile, osutades igati õigustatult tatari päritolu perekonnanimede rohkusele venelaste seas, paljudele majandus-ja riigivalitsemise alastele terminitele, mõjudele sõjapidamistavades ja aadelkonna etnilisele koosseisule jne. Sellest pikast loetelust teeb Udam järgmise järelduse: “Moskva identifitseeris end Kuldhordiga ka kultuuriliselt, olles sedasi osa Vahemere maadeni ulatuvast türgi tsivilisatsioonist” (lk 72). Säärast kategoorilist väidet saab argumenteeritult vaidlustada: tegemist oli vaid osalise mõjuga. Venemaa kõige tähtsamad tsivilisatsioonilised alused jäid ju püsima – Bütsantsilt omandatud või päritud õigeusk (usuvahetust islami kasuks ju ei toimunud, mis on ülimalt tähendusrikas), kanoniseeritud kristlik pühakiri, kreeka alfabeedi eeskujul loodud tähestik, nimed, vapp, imperiaalse ideoloogia arhetüüp, sakraalne kunst ja arhitektuur ning veel palju muudki. Lisaks kahtlen “türgi tsivilisatsiooni” nimelise kui iseseisva nähtuse paikapidavuses. Türgi on koos araabia ja pärsia komponentidega hoopis “islami tsivilisatsiooni” tähtis koostisosa.

Lõpetuseks raamatu stiilist. Haljand Udamile iseloomulikult on see kirjutatud ladusalt. See asjaolu pehmendab mõnevõrra käsitluse rõhutatud indoktrineeritust. Viimane aga ärgitab lugejat ainese üle veelgi sügavamalt kaasa mõtlema ning mõnikord isegi autoriga diskuteerima.