Rahvusooper Estonias 13. ja 15. veebruaril. Lavastaja Arne Mikk, dirigent Arvo Volmer.


Kui poleks olnud suurepärast türgi tenorit Senol Talinlit kuninga osas, etenduste jooksul järjest paremaks minevat Heli ­Veskust (Amelia), esietenduses kolmandaks vaatuseks ometi vokaalse kindlustunde leidnud ­Rauno Elpi (­peaminister), ­Marion Melniku (Oscar) õnnestunud Estonia-debüüti, ootamatult kõrgetasemelist koori ja orkestrit ning kolmanda vaatuse väga efektset lavapilti ja elavat balli­stseeni, mida siis ­huvitavat “Maski­balli” kahest esietendusest võiks veel esile tuua?


Estonia kohta hea ­saavutus, Rossini “­Tuhkatriinu” taset siiski veel ei ületa. Aga vaatame asju järjekorras.


Konkreetsetest ­ajaloosündmustest lähtuva, kiirelt sõlmuva intriigi, romantiliste karakterite, kauni meloodi­lise muusika ja kompaktse ­tegevusega Giuseppe Verdi ooper “­Maskiball” on ­Arne Miku kontseptsioonis univer­saalse tähendusega lugu. See pole vale lähene­mine, annab ju vandenõu sepitsenud ja maskiballil Rootsi kuninga Gustav III tapnud õukondlaste isiklikel ­põhjustel (kuhu kuuluvad armukadedus, auhaavamine ja ülekohus) tegutsemine võimaluse tegevuse üsna valutuks ülekand­miseks mõnda ­teise aega ja kohta. Miku nägemuses lavastuses segunenud ajad ja ruumid peavad paralleelselt dialoogi läbi kolme vaatuse, kuid see on ka etenduse nõrgim külg, sest ­teema igavikulisuse rõhutamise asemel meenutab mõni stseen hoopis teatri kostüümilao demonstratsiooni ja nõrgestab režii selgust.


Miks küll surimask, oli ­esimene emotsioon, kui eesriie tõusis. ­Maskiballi maskid seostuvad ju ikka glamuuri, eba­maisuse või anonüümsusega, igal juhul mitte personaalsusega. On ju maski mõte varjata oma nägu ja ­teha enda isiku tuvastamine ­võimalikult raskeks. Soome teatrikunstniku Ralf ­Forsströmi lavakujundus on ­mõjusalt lihtne, ilma liigse butafooriata, ­lastes tegelastel oma andeid ja oskusi ­vabalt esitada. Tege­vuse üle valvavate (suri)maskide asukoha ja erineva paigutuse üle ­laval saab igaüks ­endale sobiva teooria punuda. Igatahes ­üle­elusuurused ­maskid avaldasid muljet.


Kostüümide šnitt kõikus aga barokist pungini, ­muutudes oma eklektilisuses ja värvikirevuses väga segavaks. Forsströmi idee ­järgi kohtuvad omavahel 1930. aastate art déco ja klassikaline meeste ­ülikond, gestaapolik univorm (tundub üleeksplua­teeritud kujundina, pealegi justkui sama maja “Wallenbergi” garderoobist), ebamäärane “indiaani stiil”, tänapäeva turvameeste vormirõivas, hilisrokokoo, südamekujulised camp-toolid ja “kreekalikus” riietuses tantsijad.


Estonia viimaste aastate produktsiooni taustal mõjub Miku lavastus ausalt traditsioonilisena, mõningate konservatiivset režiid ­dekoratiivselt moderniseerivate elementidega. Kaks esimest staatilist vaatust on oma lavali­ses lahenduses lausa klassikaliselt klišeedesse uppuvad, halvimaks näiteks esimese vaatuse teise pildi nõidus­stseen ringis käsi­ ­ringutavate naistega. Ent kolmas vaatus oma menuetliku liikumisjoonise, dünaamilise finaali ja visuaalse rikkusega lunastavad eelmiste piltide konventsionaalsuse.


See kõik on tühine selle kõrval, mida pakkusid lavalt solistid. Sellist ühtlaselt tugevat teise etenduse ansamblit, mis kannab emotsioone ja pinget kogu õhtu vältel, annab meelde tuletada.


Verdi tegelaste psühholoog iliselt keerukad ja tugevalt isikupärasteks loodud karakterid lauldi-mängiti tõelise andumuse ja professionaalsusega suureks ning usutavaks.


Ilusa debüüdi Estonia ooperilaval tegi Marion Melnik, kelle paažiroll oli nii dramaatiliselt kui vokaalselt täpselt üles ehitatud – elurõõmus ja oma isandale truu Oscar oskas doseerida täpselt vajalikku aupaklikkust, muutumata lipitsevaks või ülbeks. Tema õrn ja dünaamiline hääl mõjus meeldiva kontrastina muidu sünges ja pingestatud atmosfääris.


Seevastu esietenduses Oscarit laulnud Angelika Mikk ei andnud osatäitmisel mitte ühegi valemi järgi nooruki mõõtu välja, maadeldes pealegi hääle kontrollimisega. Viimane probleem – eriti ülemäärane tremoleerimine – kummitas esietendusel ka Riina ­Airennet nõid Ulrica rollis. Teisel etendusel näitas Ulricana oma vokaalset kõrgvormi ja näitlejameisterlikkust aga Soome rahvusooperis töötav Merle Silmato. Teadjanaine oli võimsa paueriga, tema madalad registrid ajasid hirmujudinad peale.


Arusaamatuks jäi uhke ja võimuka ennustajamoori roomamine-lömitamine kivinõid Ropka meetodil kuninga ja tema saatjate ees. Niisugune mutt laseks enne ennast võlla tõmmata, kui et anuks kellegi jalge ees. Heli Veskuse Amelia arenes kahe vaatuse vältel järjest dramaatilisemaks, mida aeg edasi, seda rohkem õhkus temast tragöödia-aimdust. Teise etenduse esimese vaatuse veidigi õnnelikust Ameliast saab etenduse lõpuks keelatud armastuse käes vaevlev murtud naine. Teise vaatuse duett kuningaga ja kolmanda vaatuse aaria väärisid kahtlemata ovatsioone ja braavo-hüüdeid.


Viimaseid jagus ka täie õigusega Amelia abikaasa rollis olnud Jassi ­Zahharovile ja iseäranis kuningat laulnud Türgi tenorile Senol Talinlile. Zahharovi võimas ja hingestatud hääl andis hästi edasi armastatud naises kui parimas sõbras pettunud inimese tragöödiat. Kui vaid seda teatraalset tatsamist laval à la karu otsib mesipuud vähemaks saaks, võiks etteastet peaaegu et ideaalseks lugeda. Ideaali poole tüüris ka kuninga osa etendanud Senol Talinli. Lisaks kaunile lüürilisele häälele oskas Talinli kehastada intelligentset aristokraati, kes ei minetanud üheski olukorras kuninglikku väärikust. Pärast Mario Zeffirit on Talinli teine rahvusvahelisest klassist tenor, kes Estonias sel hooajal esinenud.


Mõne kurioosse vea pärast peame tegema märkuse kava (koostaja Liina Viru, toimetaja Tiina Õun) kohta. Nii leiame “Maskiballi” kavas Preisi kuninga nimekuju Frederick (pro Friedrich, sama viga esineb barokkfestivali programmiraamatus) ja sootuks uue õudse haiguse “kangreen”! “Kangreeni” kõrval on vigased aastaarvud köömes.