20.02.2009, 00:00
Türklane Estonias ehk üllatustega “Maskiball”
Uus Verdi-lavastus on Arne Miku nägu. Kuid mõned solistid on saavutanud uue taseme. Harry Liivrand ja Toomas Zupping analüüsivad värsket klassikatöötlust.
Giuseppe Verdi “Maskiball”
Rahvusooper Estonias 13. ja 15.
veebruaril. Lavastaja Arne Mikk, dirigent Arvo Volmer.
Kui poleks
olnud suurepärast türgi tenorit Senol Talinlit kuninga osas,
etenduste jooksul järjest paremaks minevat Heli Veskust (Amelia),
esietenduses kolmandaks vaatuseks ometi vokaalse kindlustunde leidnud
Rauno Elpi (peaminister), Marion Melniku (Oscar)
õnnestunud Estonia-debüüti, ootamatult kõrgetasemelist
koori ja orkestrit ning kolmanda vaatuse väga efektset lavapilti ja elavat
ballistseeni, mida siis huvitavat “Maskiballi”
kahest esietendusest võiks veel esile tuua?
Estonia kohta
hea saavutus, Rossini “Tuhkatriinu” taset siiski veel ei
ületa. Aga vaatame asju järjekorras.
Konkreetsetest
ajaloosündmustest lähtuva, kiirelt sõlmuva intriigi,
romantiliste karakterite, kauni meloodilise muusika ja kompaktse
tegevusega Giuseppe Verdi ooper “Maskiball” on Arne
Miku kontseptsioonis universaalse tähendusega lugu. See pole vale
lähenemine, annab ju vandenõu sepitsenud ja maskiballil Rootsi
kuninga Gustav III tapnud õukondlaste isiklikel põhjustel
(kuhu kuuluvad armukadedus, auhaavamine ja ülekohus) tegutsemine
võimaluse tegevuse üsna valutuks ülekandmiseks
mõnda teise aega ja kohta. Miku nägemuses lavastuses segunenud
ajad ja ruumid peavad paralleelselt dialoogi läbi kolme vaatuse, kuid see
on ka etenduse nõrgim külg, sest teema igavikulisuse
rõhutamise asemel meenutab mõni stseen hoopis teatri
kostüümilao demonstratsiooni ja nõrgestab režii selgust.
Miks küll surimask, oli esimene emotsioon, kui eesriie
tõusis. Maskiballi maskid seostuvad ju ikka glamuuri,
ebamaisuse või anonüümsusega, igal juhul mitte
personaalsusega. On ju maski mõte varjata oma nägu ja teha
enda isiku tuvastamine võimalikult raskeks. Soome teatrikunstniku
Ralf Forsströmi lavakujundus on mõjusalt lihtne, ilma
liigse butafooriata, lastes tegelastel oma andeid ja oskusi vabalt
esitada. Tegevuse üle valvavate (suri)maskide asukoha ja erineva
paigutuse üle laval saab igaüks endale sobiva teooria
punuda. Igatahes üleelusuurused maskid avaldasid muljet.
Kostüümide šnitt kõikus aga barokist pungini,
muutudes oma eklektilisuses ja värvikirevuses väga segavaks.
Forsströmi idee järgi kohtuvad omavahel 1930. aastate art
déco ja klassikaline meeste ülikond, gestaapolik univorm
(tundub üleekspluateeritud kujundina, pealegi justkui sama maja
“Wallenbergi” garderoobist), ebamäärane “indiaani
stiil”, tänapäeva turvameeste vormirõivas, hilisrokokoo,
südamekujulised camp-toolid ja “kreekalikus” riietuses
tantsijad.
Estonia viimaste aastate produktsiooni taustal
mõjub Miku lavastus ausalt traditsioonilisena, mõningate
konservatiivset režiid dekoratiivselt moderniseerivate elementidega. Kaks
esimest staatilist vaatust on oma lavalises lahenduses lausa
klassikaliselt klišeedesse uppuvad, halvimaks näiteks esimese
vaatuse teise pildi nõidusstseen ringis käsi
ringutavate naistega. Ent kolmas vaatus oma menuetliku liikumisjoonise,
dünaamilise finaali ja visuaalse rikkusega lunastavad eelmiste piltide
konventsionaalsuse.
See kõik on tühine selle
kõrval, mida pakkusid lavalt solistid. Sellist ühtlaselt tugevat
teise etenduse ansamblit, mis kannab emotsioone ja pinget kogu õhtu
vältel, annab meelde tuletada.
Verdi tegelaste psühholoog
iliselt keerukad ja tugevalt isikupärasteks loodud karakterid
lauldi-mängiti tõelise andumuse ja professionaalsusega suureks ning
usutavaks.
Ilusa debüüdi Estonia ooperilaval tegi Marion
Melnik, kelle paažiroll oli nii dramaatiliselt kui vokaalselt täpselt
üles ehitatud – elurõõmus ja oma isandale truu Oscar
oskas doseerida täpselt vajalikku aupaklikkust, muutumata lipitsevaks
või ülbeks. Tema õrn ja dünaamiline hääl
mõjus meeldiva kontrastina muidu sünges ja pingestatud
atmosfääris.
Seevastu esietenduses Oscarit laulnud
Angelika Mikk ei andnud osatäitmisel mitte ühegi valemi järgi
nooruki mõõtu välja, maadeldes pealegi hääle
kontrollimisega. Viimane probleem – eriti ülemäärane
tremoleerimine – kummitas esietendusel ka Riina Airennet nõid
Ulrica rollis. Teisel etendusel näitas Ulricana oma vokaalset
kõrgvormi ja näitlejameisterlikkust aga Soome rahvusooperis
töötav Merle Silmato. Teadjanaine oli võimsa paueriga, tema
madalad registrid ajasid hirmujudinad peale.
Arusaamatuks jäi
uhke ja võimuka ennustajamoori roomamine-lömitamine kivinõid
Ropka meetodil kuninga ja tema saatjate ees. Niisugune mutt laseks enne ennast
võlla tõmmata, kui et anuks kellegi jalge ees. Heli Veskuse
Amelia arenes kahe vaatuse vältel järjest dramaatilisemaks, mida aeg
edasi, seda rohkem õhkus temast tragöödia-aimdust. Teise
etenduse esimese vaatuse veidigi õnnelikust Ameliast saab etenduse
lõpuks keelatud armastuse käes vaevlev murtud naine. Teise vaatuse
duett kuningaga ja kolmanda vaatuse aaria väärisid kahtlemata
ovatsioone ja braavo-hüüdeid.
Viimaseid jagus ka
täie õigusega Amelia abikaasa rollis olnud Jassi Zahharovile
ja iseäranis kuningat laulnud Türgi tenorile Senol Talinlile.
Zahharovi võimas ja hingestatud hääl andis hästi edasi
armastatud naises kui parimas sõbras pettunud inimese
tragöödiat. Kui vaid seda teatraalset tatsamist laval à la
karu otsib mesipuud vähemaks saaks, võiks etteastet peaaegu et
ideaalseks lugeda. Ideaali poole tüüris ka kuninga osa etendanud
Senol Talinli. Lisaks kaunile lüürilisele häälele oskas
Talinli kehastada intelligentset aristokraati, kes ei minetanud üheski
olukorras kuninglikku väärikust. Pärast Mario Zeffirit on
Talinli teine rahvusvahelisest klassist tenor, kes Estonias sel hooajal
esinenud.
Mõne kurioosse vea pärast peame tegema
märkuse kava (koostaja Liina Viru, toimetaja Tiina Õun) kohta. Nii
leiame “Maskiballi” kavas Preisi kuninga nimekuju Frederick (pro
Friedrich, sama viga esineb barokkfestivali programmiraamatus) ja sootuks uue
õudse haiguse “kangreen”! “Kangreeni”
kõrval on vigased aastaarvud köömes.