Tuttav lugu võõras linnas

Margit Tõnson kiidab Theatrumit eksistentsiaalselt oluliste küsimuste esitamisele kutsumise eest.

“Linn”

Autor Jevgeni Griškovets. Lavastaja Lembit Peterson.

Mängivad Anneli Tuulik, Marius Peterson, Lembit Peterson, Kristo Toots, Tarmo Song või Helvin Kaljula.

Järgmised etendused Theatrumis 26., 27., 30. septembril.

Ma nägin seda tükki hea hulk aega tagasi, aga see õhin ja elevus, soov kuulutada tuttavatele, et minge kindlasti vaatama, et on hea asi, et kõnetab, on hästi meeles. Et ei ole liiga pikk ega liiga lühike, ei liiga keeruline ega liiga lihtne. Ja et Theatrumi saal on just täpselt nii väike, et kogemus on vahetum kui suures teatris, kus teise rõdu kolmandasse ritta ei pruugi niisugune minimalistlik, aga täpselt timmitud sõna kohale jõuda.

Jevgeni Griškovets, kirjanik, lavastaja, näitleja, endine madrus, on käinud siin Baltoscandalil oma monotükki “Kuidas ma koera sõin” mängimas. Hetkel tuuritab mööda Euroopat ja Venemaad, ning nii kooliõpetaja Arhangelskis kui ärimees Tallinnas laksavad endale tema näitemänge vaadates peopesaga otsaette, et pagana pihta, ei ole võimalik, nagu oma mõtteid kuulaks. Niisuguse universaalsuse, üldinimlikkuseni jõudmine on juba eraldi võttes tähelepanuväärne. Ja seda lihtsat selget keelt hinnatakse kõrgelt.

“Linna” teljeks on Mees, kes tahab ära. Sest niimoodi enam edasi minna ei saa, midagi tuleb ette võtta. Muidu kaob igasugune mõte. Hirm selle ees, et nii jääbki, igavesti, sama naine, sama linn, sama töö, sama diivan – on muutnud tubli mehe väljakannatamatuks. Lihtne on üldistada ja tuua mängu keskeakriis, kuid Griškovetsi huvitab pigem sinna surnud punkti jõudmise ja sealt välja tulemise konarlik tee kui lihtsalt diagnoosiga äsamine.

Mees (Marius Peterson) teeb ettevalmistusi ärasõiduks. Juba vähemalt kuu aega. Kohver on pakitud. Naine (Anneli Tuulik) juba teab, aga ei mõista. Sõber (Kristo Toots) saab teada, ja ei saa aru. Isa (Lembit Peterson) lööb resigneerunult käega, sest kaotatud on ühise dialoogi alus. Isa teab omast käest, et see läheb mööda, aga poeg on kurt ja pime.

Ärasõit venib, sest hirm on suurem. No et kui minna, ja ikkagi tagasi tulla, siis on see viimane õlekõrs ka kasutatud, siis pole enam midagi. Aga rutiini tagasi pöörduda ka ei suuda... Aga kas jäädakse ootama? Kas on, kuhu tagasi tulla? Sääsed pinisevad ka jõe teisel kaldal. Iseenda eest ära ei jookse.

Kuidas see ikkagi juhtub, et ühel päeval oled valmis ütlema oma naisele, et ma tahaks, et ma ei oleks sind kunagi kohanud? Sest praegu ma muidugi enam ilma teieta ei saa, aga... On selline mees egomaniakk või tõepoolest õnnetu inimene? Kas tunda kaasa või süüdistada isekuses? Kas me tabame ära hetke, mil dialoog on asendunud monoloogiga? (Ses mõttes mõjuvad Griškovetsi draamateksti struktureerivad sisekõned, mis esitatakse otse publikusse pöördudes, vägagi põhjendatult ja orgaaniliselt.)

“Küsimine elu mõtte järele on omane inimesele, mitte loomale. Kits või orav on väga sümpaatsed, aga nad ei küsi kunagi – miks ma hüppan?” ütles Lembit Peterson intervjuus Postimehele. Kõige raskem ongi siis, kui miks-küsimus on vastamata, on ta ühes “Ööülikooli” loengus kõnelenud. See, kui raske on selle põhilise küsimiseni jõudmine, ongi ka “Linna” sisuks.

Ah et kumb siis on parem tee, minemine või minna laskmine? Selle küsimuse annab Theatrum vaatajale koduteele kaasa.

Muide, k a Tartu Uues Teatris mängiti septembri alguses Griškovetsi, “Vene rännumehe ülestähendusi”. Kes nägid, need kiitsid. Loodetavasti mängitakse kunagi veel. Selle mehe nime tasub meeles pidada.