Kunagi TNT-ga lõdvalt seotud (tollal “Tuuli Botiku” nime all) poetess on avaldanud ilusa luulekogu. Muidugi hakkab kõigepealt silma raamatu väline vormistus. Luulekogusid, kus raamatu välimus pole ainult vahend, vaid ka eesmärk, üks viis sõnumit edastada, on ilmunud viimastel aastatel mitmeid: Kareva “Mandragora”, Künnapi “Ja sisalikud vastasid”, Aare Pilve “Nägemist”.

Kuid ka sisuliselt liigub Seinberg huvitavatel radadel. Esmased paralleelid eesti kaasaegsest luulest: Mathura ja Kirsti Oidekivi. Kuid need on ainult paralleelid. Seinbergi väljendusviis on eelnimetatutest vaoshoitum, mõõdetum, rahulikum, tajutav on urbaanne alatoon. Kujundid on enamasti lihvitud ja plastilised, meeleolu mõtlik nii helgetel kui ka nukratel silmapilkudel – kuigi sisse lööb ka naturalistlikumaid pilte. Maailm kangastub siin nii küsitava kui ka kütkestavana. Seinberg balansseerib loodus- ja tundelüürika piiril, mõjudes tihti värskelt tänu teatud abstraktsele rahule. Isegi ahastust ja tundelisust jälgitakse justkui kõrvalt, taamalt.

Selle aasta üks olulisi luuledebüüte.