Neopopilik disain: Efektne trepistik meenutab Stanley Kubricku “Kosmoseodüsseiat”. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Kadrioru ja vanalinna kõrval kujuneb turistidele lähiajal ilmselt suurimaks peibutiseks teletorn. Ka eesti inimesele on renoveeritud tornis põnevust palju: tarkust ja elamusi jagatakse kapaga. Sarnases meelelahutuslikus vormis teadmiste väge on uutest hoonetest seni vaid Tartu Ahhaa-keskusel.

314 meetri kõrgune olümpiaehitis (valminud 1980, arhitekt David Basiladze) pole ju oma vormilt erinevalt näiteks Berliini pöörleva kohvikuga teletornist mingi kullatükk, vaid lihtsalt üks kõrge hoone, kust kena ümbrust kiigata. Selliseid tehnilisi rajatisi on igas riigis. Nüüd on tornile kõvasti vunki lisatud, sellest on saanud vaat et monumentaalsem ja kummalisem hoone, kui see kunagi oma nõukogude nihestatud modernistlikus algupäras on olnud. Kas just seda, et tegu oleks ajaloo võltsimisega, ent mineviku trendikat pakendust ja nostalgiaga manipuleerimist eitada ei saa.

Selle futu-retro lahenduse autor on KOKO arhitektuuribüroo, kes on selliseid interaktiivseid ahvatlusi teinud ridamisi. Ülesandelt küllaltki sarnasteks võiks pidada Ajaloomuuseumi uut ekspositsiooni ja vesilennukite angaarides peagi avatavaid meremuuseumi näitusepindasid. Lisaks on KOKO julgelt rekonstrueerinud vanu hooneid, nagu Fahle büroo- ja eluhooneks muudetud tselluloosi- ja paberivabrik ning kolm torni saanud Rotermanni kvartali Laudsepatöökoda.

Arhitektid Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar tunnistavad, et niisugused olukorrad on alati keerukad ja krutskiga, kuid ometi meeldivad. “Need käivitavad meid hästi.”

Ka nemad leiavad teletorni puhul sarnasusi ajaloomuuseumi ja vesilennukite angaaridega, sest kõigis on ekspositsioon ja interjöör omavahel läbi kasvanud, projekti joonised on tihedad tehnorägastikud ning palju kasutatakse kõrgtehnoloogilisi lahendusi. “Suurim erinevus on torni kõrgus, mis projekti mõistes moodustab ka eraldi väärtuse. Kõrgel ehitustööde planeerimine oli eraldi peatükk. Sellises kõrguses töödeks ehitaja leidmise konkursi nõuded olid väga suured. Lähiajaloos ei ole ka Põhjamaades seda kogemust liiga palju. Torni ülaosas mängis palju kaasa ka ilmastik, mis määras ära, millal üldse välitöid teha. Viis kuud ootasime sobivat ilma, et robot-pikksilma kaameraid paigaldada.”

Teletorni eelmisest kujundusest peale seinte suurt midagi alles pole, ainult üksikuid detaile, nagu Dolores Hoffmanni kummastav spektrivärvides vitraaž “Televisioon on aken maailma” nüüdses kinosaalis ja aastaarvudega teise korruse originaalpõrand. Tundub, et üsna ilmetule, ent kogukale tehnilisele ehitisele on nüüd karakter leitud. Uurin, et kuidas seda uut hoogsat look’i iseloomustada.

Kõresaar ja Kotov pole minuga nõus: “Torn ilmetu? Vastupidi, torni siluett on olnud ikka kogu aeg väga šikk. Me aitasime vaid tuua ta tänapäeva ja kloppida majast materjali väsimuse välja. Torn sai tagasi oma sihvakuse ja noorusliku vormi, kui vabanes “seentest seljal” – analoogantennide rühmadest restorani kohal. Torni taastamist kavandades vaatasime päevi ja päevi ““Hukkunud Alpinisti” hotelli” ja “Tähesõdade” seeriaid. Olulist rolli mängis ka Sojuzmultfilmi tähtteos “Kolmanda planeedi saladus”. Materjalivalikutes saluteerime ka torni algsele sisekujundusele.”

Autorid kinnitavad ka muljet, et peaaegu ühelegi ideele kätt ette ei pandud, möllatud on ikka uskumatus mahus. Mängulise lähenemise ja tervikidee elluviimise õnnestumise pandiks oli väga hea koostöö tellija meeskonnaga. Töö käigus kaaluti palju võimalikke ning võimatuid lahendusi ja vaadati üle nii mõnedki sarnased tornid. Avamisest aprillis ja pikkadest ehitustöödest hoolimata pole kõik valmis tegelikult nüüdki – teise etapi raames on kavas uuendada Teletorni ja Kloostrimetsa tee vahelist ala ning torni ümber tuleb park.

Ekspositsiooni temaatilise jaotuse ja sisu kandva lahenduse töötasid välja Kristel Oitmaa ja Ott Sarapuu, KOKO lõi sisule vormi ja tehnilise mõtte, kuidas eri teemasid kujutada ja külastajate teekond hoones põnevaks muuta.

Hästi oluline roll oli sisearhitektidel. Raili Paling ja Liis Lindvere on eriti uhked 21. korruse justkui mingeid kosmilisi võluseeni meenutavate robotite üle, mille nad ise visandasid. Tõelise kommunikatsiooniguruna oskas Andrus Kõresaar nende teostuseks kokku kutsuda andeka meeskonna, mis koosnes mehhatroonika spetsialistist, kunstnikust, 3D-spetsialistist, metallimeistritest, elektroonika- ja IT-meestest.

Paling ning Lindvere seletavad oma ideed järgmiselt: “Seened on infokandjad, need on justkui taimed, mis võrsuvad kosmilisest murust ja pööravad ennast külastaja poole nagu päevalilled päikese poole, samuti painduvad nad asendisse, kust on võimalik seenepealse ekspositsiooniga tutvuda.”

Materjalidest on vaieldamatu lemmik olnud valge plast. “Sisekujundusele annab tugeva värvingu fiiberplast, mida oleme väga palju kasutanud. All võtab see ufolaevaliku leti kuju, 21. korrusel on sellest ümmarguste ruumide välisseinad, samuti aknalaud ning kosmilised seenedki.” Fiiber oli sisearhitektide silmis just selline materjal, mis kangastub, kui mõelda n-ö tuleviku disainile, samas viitab see ka kuuekümnendate futuristlikule disainile. Sellist valikut suunas nii pilvi kriipiv hoone ise kui ka eestlaste teaduse, tehnika ja kultuurivaldkondade saavutusi ehk siis kõrgemale ja kaugemale pürgimist tutvustav ekspositsioon.

Võiks ju provokatiivselt väita, et elamusi pakub ka telekas ja veekeskus – miks peaks üldse kippuma teletorni, kuhu korraga lubatakse vaid 100 inimest?

“Teletorni põhiväärtus, lisaks muidugi otsesele telesaadete edastamise funktsioonile, on ikka suurepärane vaade. Uus kujundus võimaldab seda kogeda mitmeti. Lisaks panoraam­vaatele on kaamerad, mida saab opereerida robotseente pealt ja mis võimaldavad vaadeldavat piirkonda lähedale suumida ja uurida eri objekte linnulennult.

Veel on sama korruse põrandas avad, mis on kaetud mati klaasiga, kuid vajutades lülitile, on võimalik seista kirkal klaasil 170 meetri kõrgusel maapinnast. Ka on palju vaadet ja ilmakaari seletavaid viitasid nii põrandal kui aknalaual. 22. korrusel on võimalik jalutada väliterrassil ja saada vahetu kõrguse- ja vaatekogemus. Sellist vaadet spaas ei ole ja teleka vahendatuna pole see ju see. Lisaks panoraamile on 21. korrusel, kus enne asus restoran, põnev ekspositsioon. Nüüd on külastajatele avatud ka 22. korrus, kus asub restoran ning väliterrass. Lisaks on 2. korrusel võimalik tutvuda teletorni ajalooga ja vaadata 3D-kino. Esimesel korrusel on telestuudio, külastajal on võimalik proovida diktori-saatejuhi rolli ja teha väike telesaate klipp ning saata see endale meilile ja jagada sõpradega.”

Väga põnevad on ka valgustid. Kõige silmatorkavamad on laest laskuvad ufo-mehikesed, treppe ääristab Stanley Kubricku “Kosmoseodüs­seia” filmist inspireeritud punase valgustusega metallist ehissein, restoranis taimerakust tuletatud disainiga fiibervalgustid. Teletorn on väga trendikas, kas ajalikkus võib olla ka sisearhitektuurses plaanis miinus? Äkki väsib kujundus ruttu ära?

“Meile polnud trendikus eesmärk omaette, pigem on meil selline 60ndate popile tagasivaatav disain, kummardus Joe Colombole, Eero Aar­niole, Verner Pantonile ja ­Futuro House’ile. Aga kui nimetada seda interjööri trendikaks, siis ilmselt see uus ja hea ongi unustatud vana uues võtmes – nagu ikka. Mis siin väsida, tuleb keegi kahekümne aasta pärast ja teeb uue ja uhkema,” ei anna sisearhitektid alla.
SentimeeterhaavalTellija: SA Tallinna Teletorn.
Arhitektuurne ja sisearhitektuurne projekt ning ekspositsiooni disain: KOKO arhitektid OÜ (Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Liis Lindvere, Raili Paling, Indrek Mikk, Margit Aule, Margit Argus, Jaanus Männik, Lea Laidra, Karis Kahr).
Projekteerijad: Projektipea OÜ, Neoprojekt OÜ, Hevac OÜ, Contactus AS, Telealarm OÜ.
Ehitaja: AS YIT Ehitus, AS YIT Emico, AS YIT Betoonitööd.
Teletorni külastuskeskuse pindala 2200 m2.
1/3 teletornist on külastuskeskus, 2/3 ulatuses on ruumid, kus Levira jätkab saadete edastamist.
Teletorni uuendustööde kogumaksumus: 6,6 miljonit eurot (sarnastest rajatistest oli oluliselt kallim Kumu, kaks korda kulukam oli Lennusadam).
Tõmbenumbrid: panoraamvaade, osaliselt klaasist põrandapind ehk 170 m tühjust jalge all, uskumatute vaadete ja väliterrassiga restoran, interaktiivne näitus Eesti tippudest (põlevkivist Minoxini), väike telestuudio, 3D-kino, elamuslik sisekujundus, kummardusena Hoffmanni vitraažidele on meeneteks ka klaasikunst.