Twilight Sad “Forget The Night Ahead”
Twilight Sad purjetab kolmanda albumiga otseteed valge müra sisse. Tüür kaob käest, laul lakkab, kitarrikeeltest saab vangistav jääväli, mille all magab põhjatu pimedus. Alus triivib mõnda aega sihitult, kuid elegantselt rüsijääga kaasa ja leiab lõpuks õige tee välja. “Õige” ei olegi ehk siinkohal sobilik sõna, sest plaat algab muusikaliselt märksa põnevamalt, kui lõpeb. Juba viies rada “Scissors” lõikab ülemäära valusalt südamesse – nii valusalt, et sellest toibumiseks läheb mitu pikka lugu. Finaal on aga taas võimas, leegitsev. Joy Division kohtab My Bloody Valentine’i.
Debüüdiga võrreldavat hoogu ja trotslikku maailmaviha kannavad seekord lõpuni välja vaid avapalad “Reflection Of The Television” ja “I Became A Prostitute”. Albumi tagumise poole lood (v.a “At The Burnside”) on pingutatult mitmekesised ja kõlavad seetõttu jõuetult kurbade ning inertsetena, isegi äraolevatena (“...cause you said you failed to care, don’t leave your morals here ... “). Bänd justkui poleks rahul sellega, mis ta on. Tõenaoliselt on see kramp, sest on ka avalikult tunnistatud, et albumi salvestamise eel oli vaikselt kasvava tuntuse tõttu omajagu pinget üleval. Sellegipoolest, endiselt üks mu lemmikbände. 8
