U2 “No Line On

Optimaalne pop-rock kaunitest tõdedest inimese kohta.

U2

“No Line On

The Horizon”

(Interscope)

Ma pole iial olnud U2 eriline austaja, aga kui mulle öeldakse, et nad väärivad oma edu, siis ma ei vaidle. Sest kuulake, kuidas nad meiega kõnelevad. Ühelt poolt väljenduslik ausus, puhtus ja siirus, vaimsus suure algustähe ning sügavalt igavikulise pretensiooniga. Teisalt ultramoodne tehnitsistlik läige, filigraanne disain kuni pisiasjadeni välja. Siin on koos “soe” ja “külm”, ajatus ja modernsus. Siin on järeldus, et tõde inimese kohta pole peidetud mitte räpastesse üksikasjadesse, vaid asub kõrgel ja näeb kaunis välja. Jumalata jäänud inimeste maailmas on utoopia sellest, kuidas banaalsusi igavese tõe staatusesse võimendada, vägagi mõjus. Ja U2 kui tunnetuslik skeem näeb ette, et üks pool vajab alati teist – iga nende tundeliigutus on tehnoloogiliselt täpsesse kujunduskeelde vormistatud ning iga nende elektroonilis-eksperimentaalne nüanss vajab omakorda suurejoonelist, mastaapset hingestatust. U2 on nagu luksusauto reklaamklipp Gandhilt laenatud slõuganiga.

“No Line On The Horizon” pole erand. Ametlikult peaks see olema tagasipöördumine Eno ja Lanois’ produktsioonikiiksude ja novaatorlikumate struktuuride juurde pärast kaht suhteliselt alalhoidlikku pop-rock-plaati, kuid ei – vahet pole, U2 on alati (ainult) U2. Nad on alati optimaalsed, alati neist kahest kirjeldatud poolusest kombineeritud ja tasakaalustatud, ei sünni mitte kunagi eimillestki, tühjusest, plahvatusest...

U2 siirusekompleksi nimi on üldjuhul Bono ja need, kes – nagu ma isegi – teda suurt ei talu, võiksid teada, et siinne kõlapilt miksib vokaali kohati lausa kõrvulukustavalt esiplaanile.

Muidugi ei laula ta halvasti. Ma lihtsalt ei suuda omaks võtta seda, mille eest tema väljenduslaad n-ö seisab – kogu seda paatost patoloogia piiril. Eno, Lanois ja kitarrist The Edge peaksid andma neid teisi, äraspidiseid signaale ja plaat ongi tulvil targalt valitud detailide hästidoseeritud pinnavirvendusi, kuid kogu U2 muusikaline draama on ikkagi kalkuleeritult jäik ja ülespuhutult ülevalgustatud. Kuulates märkad üha rohkem väärt üksikasju ja samal ajal ometi sedagi, kui tavalised need lood ikkagi on. Muidugi, “Unknown Caller” on monotoonselt imelik ja “Fez – Being Born” peidab oma geenides krautrock’i motoorikat ja “Magnificent” valdab hea poplaulu sulatusvõimet, kuid kokkuvõttes on see lihtsalt üks järjekordne plaat bändilt, kes on paratamatu ja möödapääsmatu nagu Piibel. Ja vean kihla, et Piibli kõrvale läheb teil vaja veel mõnda raamatut, et teada saada, mis maailmas päriselt toimub.

6