(Ülo Josing)

Ma ikka väga ootasin ja lootsin, et see, mis järgneb “OPile”, on mingigi kandi pealt teisem ja tõsisem, vähegi vähem produkti- või sündmuskeskne. Mulle tundus, et see on võimalik, kuna “OPi”-sugust rosoljet on raske korrata. Ja poleks nagu ka erilist mõtet. Ometi on see nüüd sündinud ja “Jüri Üdi klubi” kujul on meie ees uus “OP!”. Vanast erineb ta vahest sellega, et siin üritatakse midagi, mis peaks olema aprioorselt võimatu: kiita algatuseks kokteile, seejärel aga istutada oma vestluseks alati valmis ja kompetentsed näod laua taha ja mõnusa muusika ette.

Jah, tõesti, mis joovastav joviaalsus küll seal Üdi-poisi klubis valitseb, lihtsurelikul ei maksa sellest undki näha! Ja mis lahe seltskond! Ja mida see Rein Raud küll kirjaniku vastutusest ütles, kas polnud see midagi väga õiget ja samas vaimukat, millegipärast aga ei tule meelde. Ei saagi meelde tulla, sest Raual ei lubata lõpuni rääkida, vaid kohale ilmub “kelner-luuletaja” (Erki Laur), kes just siis, kui keskustellu tekib mingigi pinge, Raua jutu oma lullaga läbi lõikab. Sama juhtus ka Jürgen Rooste (pildil vasakul) vestluskaaslasega, kes ei suutnud piisava kiirusega ära öelda, mida ta oma loominguga ikka öelda tahab. Lühidalt, palun lühidalt, kas sa siis aru ei saa, et meil pole sinu peale rohkem aega ette nähtud!

Kuidas on võimalik arvata, et ühte saatesse mahub nii igavik (vastutus seda on) kui aktualiteet? Nii kannatavad ju mõlemad: meie viimase aja kõige poleemilisem persoon Laine Jänese kõrval ja Neeme Järvi selja taga, hr Siitan peabki areenilt lahkuma hapu näo ja paari lausega, mida ta samal päeval meedias on tüütuseni korranud ning millel pole mingit erilist usaldusväärsust, kui probleemi ei süveneta või kui seda, nagu ka kõike muud saates, püütakse serveerida meelelahutusena – vestlus Rein Rannapi ja Timo Steineriga “Jüri Üdi klubis” ei lisa midagi olulist.

Väide, nagu oleks meelelahutus ainuomane vaid televisoonile või nagu oleks see mingi kaasasündinud tõbi, mida meie koos maailmaga(?) peame põdema, nagu ma täna (25.11) Vikerraadio “Reporteritunnis” Hagi Šeini suust kuulsin, on väär: mitte pilt ei tee meid, vaid meie pilti! Sellise väite taga on pigem klammerdumine vaadatavuse edetabelitesse, millest rahvusringhääling mõistatuslikel põhjustel kinni hoiab. Saab ainult oletada, et suurema numbriga saab oma olemasolu parlamendis paremini põhjendada ja ressursse juurde pumbata. Loomulikult kogub Üditu Üdiklubi rohkem vaatajaid kui näiteks samuti ETV2 kanalil jooksev venekeelne “Kolmnurk”, kus ülinappide vahendite ja teemaks ette valmistunud saatejuhiga antakse probleemist põhjalik ülevaade.

Kuid saate kõige nörritavam puudus pole isegi mitte igast otsast pitsitav, inimestele öeldud lauseid suhu tagasi toppiv formaat, vaid totaalne teesklus. Kokteile ei jooda, vaid teeseldakse joomist, luuletusi ei loeta, vaid teeseldakse lugemist (nagu ka kelneriks olemist). Karl Martin Sinijärv (pildil paremal) teeb, nagu oleks ta Karl Martin Sinijärv, ning Jürgen Rooste teeb, nagu oleks ta Jürgen Rooste. Sõnaga, tegemist on armetu rahvateatri etendusega, kus tuttav musitab tuttavat ja naabrimees lajatab naabrimehele vastu lõugu, kuid mitte päriselt, vaid “kunstiliselt”. Kunagi ütles Mülleri Sass The Rolling Stonesi Hyde Parki kontserdi kohta, et see on kirbutsirkus. Mind see siis jahmatas ja ma ei adu sama kontserti vaadates siiani, miks ta nii ütles. Kui ma nüüd ise “Jüri Üdi klubi” kohta samu sõnu tarvitan, siis tean ma täpselt, et ma ei pane grammigi mööda.

Igikestva “OPi” kõrval on meil nüüd teine ning ilmselt sama igihaljas saade, mis ei tunne minged ajalisi piire ega sisulisi piiranguid või mõistlikke korrektiive.

Head rosoljesajandit kõigile!